2013. aastal oli sunnitud oma kodudest põgenema umbes 51,2 miljonit inimest, põhjusteks tagakiusamine, relvakonflikt või inimõiguste rikkumine.1 See tähendab, et oma kodust on sunnitud lahkuma keskmiselt 32 200 inimest päevas, mis on kaks korda suurem arv kui kaks aastat varem. Sellal kui 33,3 miljonit neist asusid ümber oma koduriigi sees, on 17,9 miljonit otsinud turvalist kohta väljaspool oma päritoluriiki. Nendest omakorda 16,7 miljonit olid kas teiste riikide või ÜRO poolt tunnustatud pagulased, 1,2 miljonit aga varjupaigataotlejad, kes ootasid lõplikku otsust oma staatuse tunnustamise kohta. Pooled kõikidest maailma põgenikest on lapsed.

2014. aastal olid suurimad põgenike päritoluriigid Süüria (ligi 4 miljonit), Afganistan ja Somaalia. Enam kui pooled kõikidest maailma põgenikest tulid nendest kolmest riigist. Suurimad põgenike vastuvõtjad olid Türgi (1,6 miljonit), Pakistan (1,6 miljonit), Liibanon (1,1 miljonit), Iraan ja Jordaania. Vaatamata laialt levinud arvamusele, et põgenikud tahavad jõuda nn rikastesse lääneriikidesse, elabki ligi 90% kõikidest maailma põgenikest nn arengumaades. See suhtarv on olnud ajas tõusev, olles veel 10 aastat tagasi 70%. Põgenike vastuvõtmisega tekkivad kulud ja koormus on seega ebaproportsionaalselt langenud just globaalse lõuna õlule.

Suurim kaasaegne põgenikekriis on tekkinud Süüria kodusõja tagajärjel. Ligi 4 miljoni riigist väljapoole põgenenud inimesega on ÜRO pagulasagentuuri sõnul tegemist suurima põgenike liikumisega pärast Teist maailmasõda. Valdava enamuse (umbes 95%) Süüria põgenikest on vastu võtnud Süüria naaberriigid, peamiselt Türgi, Liibanon, Jordaania, Iraak ja Egiptus. Näiteks Liibanon on jõudnud praeguseks olukorda, kus umbes neljandiku riigi elanikkonnast moodustavad Süüriast põgenenud inimesed.

Põgenikud Euroopas

2014. aastal esitati 28 Euroopa Liidu liikmesriigile kokku 626 820 varjupaigataotlust. Kõige enam võtavad põgenikke vastu Saksamaa (202 815 ehk 34% kõikidest taotlejatest), Rootsi (81 325 ehk 14%), Itaalia (64 625 ehk 11%), Prantsusmaa (62 735 ehk 10%) ja Ungari (42 775 ehk 7%). Kõige vähem võtavad põgenikke vastu Eesti (155), Slovakkia (330), Läti (375), Sloveenia (385), Leedu (440), Portugal (445) ja Horvaatia (450).2

Seejuures on Euroopa Liidu riigid üheskoos pagulasstaatuse andnud pisut enam kui 1 miljonile inimesele, andes seega peavarju umbes 6% maailma pagulastest. Seega, Euroopa Liit võtab vastu vaid murdosa kõikidest inimestest, kes on olnud sunnitud oma kodud maha jätma ja teise riiki põgenema.

Süüria kriis on selle ebakõla eriti ilmekalt esile toonud. Sellal kui Süüriast on põgenenud ligi 4 miljonit inimest, on Euroopa riigid vastu võtnud vaid 217 000 Süüria põgenikku, mis moodustab vaid 5-6% nende koguarvust, vaatamata sellele, et lähim Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn asub Damaskusest vaid sajakonna kilomeetri kaugusel. Euroopasse jõudnud süürlastest on enam kui pooled varjupaigataotluse esitanud kas Saksamaale või Rootsile, tuues esile ka varjupaigataotlejate väga ebaühtlase jaotumise Euroopa Liidu riikide vahel. Näiteks, sellal kui Eesti võtab vastu 118 varjupaigataotlust miljoni elaniku kohta, võtab Rootsi vastu 8303 taotlust miljoni elaniku kohta (vaata terve Euroopa võrdlust varjupaigastatistika peatükist).

On selge, et inimesed, kes on olnud sunnitud oma kodudest põgenema, ei soovi liikuda oma kodust kaugele, et olukorra rahunedes kiiresti tagasi pöörduda – seetõttu põgenetakse üldjuhul esimese asjana koduriigis sees või naaberriikidesse. Paraku on keskmise põgenikekriisi pikkus tänapäeval juba kuni 20 aastat, mis tähendab, et kiire tagasipöördumine üldjuhul võimalik ei ole. Suurte kriiside puhul võib olukord riigi sees ja ka naaberriikides muutuda aja jooksul aga nõnda ohtlikuks või koormavaks, et osad pagulased on sunnitud liikuma edasi, kaugematesse riikidesse. Samuti ei pruugi esmane varjupaigariik olla turvaline (näiteks Egiptus Süüria põgenike jaoks) või anda pagulaste sealviibimisele seaduslikku alust või kindlust päritoluriiki tagasisaatmise (refoulement) vastu, kuna ei ole allkirjastanud 1951. aasta pagulaskonventsiooni (näiteks Pakistan, Iraan, Malaisia ja Indoneesia). Seetõttu võtavad osad pagulastest ette teekonna riikidesse, kus varjupaigasüsteem on välja arendatud. Euroopa Liidu riikide puhul tähendab see aga seda, et põgenikul tuleb jõuda füüsiliselt mõne liikmesriigi territooriumile, kuna saatkondades varjupaigataotlusi vastu ei võeta ega menetleta.

Peamine põhjus, miks kaitset vajavad inimesed Euroopasse ei jõua, on Euroopa Liidu karmid viisatingimused ja piirivalvemeetmed, mistõttu puuduvad põgenikel turvalised ja seaduslikud viisid Euroopa riikides rahvusvahelise kaitse palumiseks. Euroopa Põhiõiguste Amet (FRA) on oma raportis välja toonud, et kriisipiirkondades pärit kaitset vajavate inimeste jaoks seaduslikud meetodid Euroopaase sisenemiseks peaaegu puuduvad: isegi kui mõne Euroopa riigi saatkond või konsulaat kriisipiirkonnas veel töötab, on viisa saamine äärmiselt vähetõenäoline, kuna riikide seisukohast on oht viisa alusel riigis viibimisaja ületamiseks. Seda illustreerib ka viisade väljastamise statistika: sellal kui 2010. aastal anti Süüria kodanikele välja enam kui 30 000 Schengeni viisat, siis 2013. aastaks oli väljastatud viisade arv langenud peaaegu nulli. Lisaks takistavad abivajajatel Euroopa riikides kaitse palumist transpordifirmadele kehtestatud trahvid korrektsete dokumentideta inimeste Euroopasse toomise puhul.

Kuna seaduslikult Euroopasse sisenemine ei ole võimalik, otsivad paljud inimesed alternatiivseid teid ja kasutavad smugeldajate teenuseid. Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex teatel peeti 2014. aastal Euroopa Liidu välispiiridel kinni 278 000 inimest, mis on 2,5 korda suurem arv kui aasta varem. Suurem osa nendest inimestest tulid riikides, mille kodanike kaitsetaotlused on riikide olukorra tõttu üldjuhul põhjendatud, näiteks Süüria ja Eritrea. Suur osa neist kasutas Euroopasse jõudmiseks ohtlikku mereteed, riskides seejuures oma eludega: 2014. aastal suri või jäi Vahemerd ületades kadunuks umbes 3400 inimest.

Isegi kui põgenikud jõuavad Euroopa piirideni, ähvardab neid oht saada tagasi saadetud ilma nende varjupaigataotlust läbivaatamata. Selliseid juhtumeid on dokumenteeritud korduvalt erinevate meediaväljaannete kui ka Pro Asyl'i, Amnesty International'i jt organisatsioonide poolt. Piirilt tagasisaatmisi on teadaolevalt toimunud ka Eesti piiril.

Nende probleemide taustal on ÜRO pagulasagentuur, Euroopa pagulasorganisatsioonid, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja isegi Euroopa Komisjon teinud korduvaid üleskutseid loomaks kaitset vajavate inimeste jaoks turvalised ja seaduslikud viisid, kuidas Euroopa riikidelt kaitset paluda. Võimalikud variandid juurdepääsuteede loomiseks on põgenike ümberasustamine (nii ÜRO poolt koordineeritud kui ka riikide enda programmid), humanitaarviisade väljastamine, viisatingimuste lihtsustamine kriisiriikide kodanikele, ajutise kaitse pakkumine, perede taasühendamise lihtsustamine ja olemasolevate migratsioonikanalite (näiteks töötamiseks ja õppimiseks) kasutamise lihtsustamine.

Kuid Euroopasse jõudmine ise ei kindlusta abivajajatele rahvusvahelise kaitse saamist. Tulenevalt Euroopa riikide varjupaigasüsteemide erinevustest, võib ühe ja sama taotleja kohta tehtav otsus olla riigiti väga erinev. Näiteks Afganistanist pärit varjupaigataotlejate tunnustamisprotsent (ehk positiivsete otsuste osakaal kõikidest otsustest) varieerub riigiti 0-100%, Eritreast pärit põgenikel aga 26-100%.3 Kuigi riigiti on varjupaigataotlejate peamised päritoluriigid erinevad, varieeruvad ebaproportsionaalsel määral ka riikide üldised tunnustamisprotsendid, alates 10% kuni 94% (vaata täpsemalt varjupaigastatistika peatükist). Selline varjupaigasüsteemide kvaliteedi ebaühtlus tekitab olukorra, kus taotlejad ei saa olla kindlad, et nende taotlus tõsimeeli läbi vaadatakse, ning soodustab seetõttu varjupaigataotlejate Euroopa-sisest liikumist ebakvaliteetse süsteemiga riikidest arenenud varjupaigasüsteemiga riikidesse.

Eesti põgenike vastuvõtjana

Saades kõige vähem varjupaigataotlusi Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses, ei ole Eesti varjupaigataotlejate sihtriik. Vähesel määral on Eesti transiitriik Skandinaavia riikidesse, peamiselt Rootsi jõudmiseks. Eestisse satutakse sageli juhuslikult: teel põhjamaadesse on Eesti Venemaalt tulijatele esimene Schengeni riik, kus oma teekonnal "vahele jäädakse". Erandiks on Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast ja teistest endistest NSVL liiduvabariikidest saabuvad varjupaigataotlejad, kelle jaoks Eesti ongi sageli sihtriigiks (umbes 45% kõikidest taotlejatest on olnud pärit endistest NSVL riikidest).

Kuigi Eestile esitatavate varjupaigataotluste arv on tõusutrendis, on see jätkuvalt põgenike koguarvu ja teistele Euroopa riikidele esitatavate taotluste arvu arvesse võttes naeruväärne. Nii maailma kui Euroopa mastaabis võtab Eesti vastu kaduvväikese osa kõikidest põgenikest. Varjupaigataotluste arv oli väga madal (kuni 15 taotlust aastas) kuni 2008. aastani, mil Eesti liitus Schengeni viisaruumiga. Pärast seda on taotluste arv järk-järgult suurenenud (vaata lähemalt statistika ülevaatest).

Seletusi varjupaigataotlejate nõnda väiksele arvule on mitmeid, kuid ükski neist ei suuda eraldiseisvalt väikest põgenike arvu seletada. Järgnevalt on välja toodud viis omavahel seotud seletust.

Esiteks, Eesti geograafiline asukoht ei soosi varjupaigataotlejate siia jõudmist, kuna Eesti asub taotlejate peamistest päritoluriikidest (Süüria, Afganistan, Somaalia, Eritrea) küllalt kaugel. Samas on selge, et geograafiline paiknemine iseeneses ei seleta väikest taotlejate arvu, kuna mitmed Eesti lähinaabrid (eeskätt Rootsi) saavad Eestiga võrreldes sadu kordi enam taotlusi. Taotluste arvu mõjutab mõnevõrra ka lennuühenduste puudumine konfliktsete piirkondadega ja riigi välisesinduste võrgustiku piiratus.

Teiseks, suur osa põgenikest on sunnitud turvalistesse riikidesse jõudmiseks kasutama smugeldajate teenuseid. Smugeldajatel on tavaliselt juba väljakujunenud transiiditeed, mida mööda inimesi liigutatakse, ja sihtriigid, kuhu jõuda püütakse. See jätab smugeldajate teenuseid kasutavatele põgenikele tavaliselt vähe valikut sihtriigi suhtes – see otsus on tehtud juba smugeldajate poolt. Kuna Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid ei ole smugeldajate seas populaarsed sihtriigid (küll aga transiitriigid), satuvad ka põgenikud Eestisse suhteliselt harva.

Kolmandaks, isegi kui põgenikel on võimalik valida, kuhu riiki suunduda, saab otsustavateks faktoriteks peresidemete ja/või samakeelsete kogukondade olemasolu sihtriigis ning, sellega seotult, ajaloolised sidemed riikide vahel (näiteks koloniaalkogemus) ja keeleoskus. Praktika on näidanud, et inimesed, kes on iseseisvalt valinud Eesti oma turvaliseks sihtriigiks, on pärit enamasti endistest NSVL riikidest (eeskätt Venemaa, Valgevene, nüüd ka Ukraina). Kaugemalt pärit põgenikud on Eestisse tihtilugu sattunud ettekavatsemata ja juhuse tahtel.

Neljandaks, teatud rolli väikeses taotluste arvus mängib ka Eesti varjupaigapoliitika. Kuna riigi üldine meelestatus põgenike suhtes on negatiivne, on Eesti püüdnud end põgenike jaoks muuta väheatraktiivseks sihtriigiks ning võimalusel saatnud varjupaigataotlejad eelmisesse transiitriiki tagasi (näiteks Venemaale, juhul kui inimesel on kehtiv Venemaa viisa). Samas tasub märkida, et teaduskirjanduses ei hinnata heidutuspoliitikaid kuigivõrd efektiivsetena, kuna varjupaigataotlejate teadlikkus potentsiaalsete sihtriikide varjupaigapoliitikast ning neile ettenähtud õigustest ja toetustest on tavaliselt väike ning ka see vähene, mida teatakse, osutub tihtilugu vääraks informatsiooniks. Isegi kui teadlikkus on suur, on taotlejate jaoks heidutuspoliitikate olemasolust olulisemateks faktoriteks peresidemete ja kogukonna olemasolu, ajaloolised sidemed ja keeleoskus.

Viiendaks, olles osa Euroopa Liidust, mõjutavad Eestit laiemad Euroopa Liidu ning teiste liikmesriikide piirivalve- ja varjupaigapoliitikad. Euroopa Liit on ka tervikuna maailma mastaabis suhteliselt väike varjupaigataotlejate sihtpiirkond: vaid umbes 5-6% põgenikest taotleb kaitset Euroopa riikides. Peamine põhjus väikeseks varjupaigataotlejate arvuks on turvaliste ja seaduslike viiside puudumine Euroopasse sisenemiseks konfliktipiirkondadest: karmid viisatingimused, kohustus varjupaika taotleda siseriiklikult, veofirmade sanktsioneerimine dokumentideta inimeste vedamise eest, väike ümberasustamiskohtade arv jne.

Peamised põhjused väikeseks taotlejate arvuks on seega kogukondade ja teiste riikidevaheliste seoste puudumine, smugeldajate kasutamine ja Eesti geograafiline asukoht. Oma rolli mängib ka kaitsevajajate suhtes vaenulik piiride valvamine ja Euroopa Liidu põgenikevaenulikud poliitikad.

• 1. Vt lähemalt UNHCR-i raportit "Global Trends 2013". Iga eelneva aasta kohta avaldab UNHCR statistikaülevaate kokku juunikuus, rahvusvahelisel pagulaspäeval. Ülevaade 2014. aasta kohta avaldatakse seega 20. juunil 2015.
• 2. Eurostati andmed, tabel migr_asydcfsta.
• 3. Eurostati andmed, tabel migr_asydcfsta.