Peamine sõna, mida on kasutatud Eesti varjupaigapoliitika iseloomustamiseks, on “konservatiivne”. Sisuliselt tähendab see, et varjupaigataotlejate ja kaitse saajate arvu püütakse igal võimalusel hoida väiksena, kehtestades taotlejate heidutamiseks nii rangeid vastuvõtutingimusi, kui Euroopa direktiivid võimaldavad, ning mitte võttes täiendavaid kohustusi.

Siseministeeriumi ametniku sõnadega väljendudes:

Me jätkame ikka seda ranget poliitikat. Teeme kõik, mida Euroopa Liit on ette näinud, aga mitte rohkem.

Konservatiivne varjupaigapoliitika on väljendunud mitmel moel, näiteks kaitse andmise aluste tõlgendamises ja piiratuses, suhtumises pagulaste ümberasustamisesse, Euroopa Liidu sisestesse solidaarsusmehhanismidesse ja sõltumatusse piirimonitooringusse, aga ka Euroopa Liidu seadusandluse tõlgendamisel ja Eesti seadustesse ülevõtmisel.

“Konservatiivne varjupaigapoliitika”

Kaitse andmise alused

Eestis tõlgendatakse rahvusvahelise kaitse andmise aluseid küllalt jäigalt ning seni on olnud vähe märke soovist seda praktikat laiendada. Üheks näiteks on Ukraina varjupaigataotlejatele kaitse mitteandmine 2014. aastal, samuti täiendavate kaitsestaatuste puudumine või mittekasutamine Eesti süsteemis.

Sellal kui 2014. aastal taotles Eestilt varjupaika 55 Ukrainast põgenenud inimest, ei andnud neist rahvusvahelist kaitset mitte ühelegi. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on seda põhjendanud sellega, et Ukraina sõda on lokaalne ning oma kodudest põgenenud inimestel on võimalik ümber asuda Ukraina sees – vaatamata sellele, et ÜRO pagulasagentuur (UNHCR) on oma Ukraina olukorra raportis märkinud, et sisepõgenikel ei ole alati võimalik läänepoolsetesse oblastitesse ümber asuda ja iga juhtumit tuleb selles osas kaaluda individuaalselt. Küll aga on PPA olnud valmis pikendama Ukraina kodanike viisasid leevendatud tingimustel, mis samas tähendab, et inimestele, kes on Ukrainast põgenenud ja ei saa sinna relvakonflikti tõttu tagasi pöörduda, ei laiene tagatised ja õigused, mis on ette nähtud tunnustatud pagulastele, näiteks seoses tagasisaatmise keelu, töötamise õiguse ja pagulastele ettenähtud toetusskeemidega.1 Esimesed positiivsed varjupaigaotsused Ukraina kodanike suhtes tehti 2015. aasta märtsis.

Eesti ei ole rakendanud ka ühtegi teist kaitsestaatust lisaks pagulaskonventsiooni ja Euroopa Liidu seadusandlusega ettenähtud pagulas- ja täiendava kaitse staatusele. Samas paljud teised riigid, sealhulgas Soome ja Rootsi, võivad lisaks nendele staatustele anda vajajale rahvusvahelise kaitse ka humaansetel kaalutlustel, näiteks juhtudel, kui põgenikel on peresidemed riigis, kus varjupaika palutakse, või kui taotlejal on meditsiinilist laadi probleeme, millele tema koduriigis adekvaatset ravi ei ole võimalik saada. 2015. aasta alguses esines siseminister Hanno Pevkur avaldusega, et Eesti on valmis kaaluma elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel. Siseministeerium täpsustas hiljem, et ühtegi otsust veel tehtud ei ole ning selline muudatus vajaks seaduse muutmist, mistõttu lähiajal kaitsealuste reaalset laiendamist oodata ei ole.

Eesti ei ole kordagi rakendanud ka ajutise kaitse andmise võimalust, mis on juba praegu Eesti seadusandluses ette nähtud. Tegemist on erakorralise menetlusega, mille eesmärk on anda massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et varjupaigasüsteem ei suuda nimetatud sisserännet menetleda.2 Kuigi Ukraina põgenike puhul oleks 1-aastase ajutise kaitse andmine seaduse järgi võimalik, ei ole seda võimalust kasutatud.

Eesti konservatiivsust rahvusvahelise kaitse andmisel näitab ka taotluste tunnustamisprotsent (s.o positiivsete otsuste osakaal kõikides otsustes). 2014. aastal oli umbes kolmandik (36%) otsustest positiivsed, s.t inimesele anti rahvusvaheline kaitse. Euroopa Liidu keskmine oli samal aastal ligi 45%, Rootsis oli positiivsete otsuste osakaal aga ligi 77% (vaata Euroopa-siseste erinevuste kohta täpsemalt varjupaigastatistika peatükist). Alates 1997. aastast, mil Eesti hakkas varjupaigataotlusi konventsiooni alusel menetlema, on keskmine tunnustamisprotsent 31,5%.

Pagulaste ümberasustamine

Eesti on olnud tõrjuv võimaluse suhtes osaleda ÜRO pagulasagentuuri (UNHCR) poolt läbiviidavas ümberasustamisprogrammis. Tegemist on programmiga, millega asustatakse turvalistesse riikidesse ümber haavatavatesse gruppidesse kuuluvaid pagulasi, kellele ÜRO on juba pagulasstaatuse andnud ning kelle juhtumeid ei pea vastuvõttev riik enam menetlema. Ümber asustatakse ennekõike põgenikke, kelle probleemidele on vaja pikaajalist lahendust: kes ei saa oma kodumaale tagakiusamise või sõja tõttu tagasi pöörduda ning kellel ei ole võimalik integreeruda neid seni vastuvõtva riigi ühiskonda (eeskätt juhul, kui elatakse pagulaslaagris). Ümberasustavaid pagulasi vastuvõtva riigi ainsaks kohustuseks on tagada ümberasustatavatele inimestele transport uude koduriiki ja aidata neid uues ühiskonnas kohanemisel. ÜRO ümberasustamisprogrammis osaledes saab riik ise otsustada, mitu pagulast sellisel kujul vastu võetakse (sedasi vastu võetud pagulasi nimetatakse ka kvoodipagulasteks) ja osaleda aktiivselt sobilike kandidaatide väljavalimisel. ÜRO hinnangul vajaks maailmas ümberasustamist umbes 950 000 inimest, ent praegu jõuab selleni vaid umbes 10%.

Üleskutseid ümberasustamises osaleda on Eesti vabaühendused, aga ka ÜRO pagulasagentuur ja Euroopa Komisjon, teinud korduvalt. Näiteks eelmine Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström sõnas 2014. aasta märtsis Tallinnas toimunud varjupaigakonverentsi järel antud intervjuus:

Kui iga riik aitaks natukene ja tagaks neile turvalisuse, siis suudaksime kaitsta kõige haavatavamaid. Kui igaüks võiks neist laagritest vastu võtta kasvõi mõne ümberasuja, siis teeksime palju rohkem ära. Aga ma ei saa sundida riike seda tegema. Saan neid ainult paluda. Ka Eesti võiks ehk vastu võtta paar pagulast, et väljendada solidaarsust. /---/ Jah, ma saan muidugi aru, et väike riik nagu Eesti ei saa alustada tuhandetega. Kuid võiks kasvõi mõne perekonnaga algust teha.

Seni on Eesti sellesisulisi üleskutseid pareerinud väidetega, et Eestil puudub võimekus ümberasustamises osaleda või et Eesti avalik arvamus selles osalemist ei toeta. Teinekord on vastavasisulisele ettepanekule jäetud sootuks sisuliselt vastamata. Näiteks 2014. aasta märtsis saatsid Eesti vabaühendused eesotsas Eesti Pagulasabiga riigijuhtidele avaliku pöördumise seoses Süüria põgenike ligipääsuga rahvusvahelisele kaitsele, esitades seejuures konkreetsed ettepanekud seoses kaitsele ligipääsu võimaldamisega läbi saatkondade ning põgenike ümberasustamise, perede taasühendamise ja piiride monitoorimisega. Avalik kiri sai Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhatajalt sisutühja vastuse, milles viidati vaid olemasolevale varjupaigasüsteemile ja Eesti panusele humanitaarabi andmisel.

Euroopa Liidu sisesed solidaarsusmehhanismid

Lisaks põgenike ümberasustamisele on Eesti seisnud tugevalt vastu kõikvõimalikele solidaarsusmehhanismidele Euroopa Liidu sees. Olukorras, kus 70% Euroopa Liidus esitatud varjupaigataotlustest võtavad vastu vaid viis riiki (Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia) ja taotluste arv per capita erineb riigiti kuni 200 korda (Rootsi võtab aastas vastu umbes 8300 taotlust 1 miljoni elaniku kohta, Portugal aga 40), on elavnenud debatt selle üle, kuidas jaotada menetlus- ja taotlejate vastuvõtmisega kaasnevat haldus- ja finantskoormust riikide vahel. Eesti, võttes vastu kõige vähem varjupaigataotlusi 28 Euroopa Liidu liikmesriigi võrdluses ning hoidudes kõikidest vabatahtlikult võetavatest kohustustest, on selgelt kõige väiksem panustaja Euroopa Liidu ühtsesse varjupaigasüsteemi, vaatamata sellele, et Euroopa Liidu toimimise leping (üks EL-i aluslepingutest) näeb ette, et varjupaigapoliitika "kavandamisel ja elluviimisel juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest."3

Tulenevalt Eesti soovist olukorda samamoodi jätkata, ollakse tõrjuv ka solidaarsusmehhanismide osas, mis liikmesriikide finants- ja halduskoormust ümber jagada proovivad. Üks sellistest mehhanismidest on rahvusvahelise kaitse saajate Euroopa Liidu sisene ümberasustamine, mida seni on tehtud vaid kahel korral, mõlemal juhul asustati pagulasi ümber Maltalt.4 Eesti nimetatud programmides kummalgi korral ei osalenud.

Samuti ei paista toetust leidvat nii poliitilisel kui akadeemilisel tasandil kostunud hääled suurema rahalise panustamise osas nende riikide puhul, kes võtavad vastu kõige vähem taotlejad, kuna rahaliselt oleks Eestil taotlejate väikse arvu tõttu sellistest kokkulepetest kõige enam kaotada.5

Sõltumatu piirimonitooring

Eesti pagulasorganisatsioonid on riigile teinud korduvaid üleskutseid lubada Eesti piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Tegemist on ÜRO Pagulasagentuuri (UNHCR) vahendatava programmiga, mille raames sõlmitakse riigi, UNHCR-i ja mõne kohaliku valitsusvälise organisatsiooni vahel kokkulepe, millega antakse organisatsioonidele võimalus jälgida piiril toimuvaid varjupaigaprotseduure, veendumaks, et rahvusvahelist kaitset taotlevate inimeste õigused ja nende ligipääs varjupaigamenetlusele on tagatud. Taoline UNHCR-i poolt vahendatud sõltumatute vaatlejate süsteem on sisse viidud muuhulgas Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis ja Bulgaarias.

Siseministeerium on juba aastaid piirimonitooringu kehtestamisele vastu seisnud, põhjendades seda sellega, et riigi seisukohast toimib piiril kõik vastavalt kehtivale seadusele ning vabaühendustele ei ole seetõttu vaja ligipääsu anda. Siseministeeriumi pressiesindaja Mihkel Loide sõnadega:

Siseministeerium on kaalunud ÜRO pagulaste ülemkomissari ameti ettepanekut sõlmida piiri järelevalve memorandum, eesmärgiga teostada ühist piiri järelevalvet, kuid ei pea seda käesoleval hetkel vajalikuks. Meie hinnangul on piiril toimuv tegevus igati läbipaistev ning kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetega.

Nõnda põhimõtteline vastuseis on vabaühendustes tekitanud veelgi enam küsimusi piiril toimuva kohta, eriti kui võtta arvesse, et saadud on mitmeid vihjeid selle kohta, et varjupaika taotleda soovivaid inimesi on Vene-Eesti piirilt Venemaale tagasi saadetud ilma nende varjupaigataotlust vastuvõtmata ja menetlemata. Paraku jääb selliste juhtumite korral, kus põgenik on piirilt tagasi saadetud, ametniku sõna põgeniku sõna vastu – selliseid olukordi aitakski sõltumatu piirimonitooring vältida.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) poolt 2014. aastal läbiviidud uuring näitas, et Euroopa Liidu välispiiri maismaapiiripunktides esineb tõsiseid probleeme varjupaigaõiguse tagamise ning inimkaubanduse ohvrite tuvastamisega. Kuigi Eesti piiripunktid ei olnud uuringusse kaasatud, ei ole põhjust eeldada, et siinne olukord oleks parem kui uuringusse kaasatud Poola, Ungari ja Slovakkia piiripunktides.

Direktiivide tõlgendamine

Eesti varjupaigavaldkonda puudutav seadusandlus tuleneb suurel määral Euroopa Liidu direktiividest ja määrustest. Sellal kui määrused on otsekohalduvad ja ei vaja seetõttu jõustumiseks ülevõtmist liikmesriikide seadusandluses, jätavad varjupaigavaldkonda reguleerivad direktiivid (loe lähemalt peatükist "Sissejuhatus varjupaigavaldkonda") riikidele paljudel juhtudel otsustusruumi, kuidas ja kui rangelt need riigi seadusandlusesse üle võtta. Kuna tegemist on miinimumtingimuste direktiividega, saavad riigid kehtestada rahvusvahelise kaitse taotlejatele ja saajatele soodsamaid tingimusi kui direktiivides ettenähtud miinimum.

Direktiivide ülevõtmisest Eesti seadusandlusesse on selge, et Eesti on kehtestanud täpselt nii ranged vastuvõtutingimused kui direktiivid maksimaalselt lubavad. Ühe näitena võib tuua varjupaigataotlejate töötamise õiguse piiramise: sellal kui seni kehtiv vastuvõtutingimuste direktiiv käsib varjupaigataotlejad tööturule lubada hiljemalt 12 kuu möödudes taotluse esitamisest (juhul kui otsuse tegemine ei ole veninud taotleja süül), siis Eesti seadusandlus järgibki täpselt direktiivis ettenähtud maksimaalset ooteaega, vaatamata sellele, et mitmed teised liikmesriigid, sh Soome ja Rootsi, on ooteaega tunduvalt lühendanud (Soomes 3-6 kuud, Rootsis kohene ligipääs). Murrang saabus alles uuesti sõnastatud direktiivi ülevõtmisega, mil tulenevalt vabaühenduste tugevast survest lühendati ooteaega uues direktiivis maksimaalselt lubatud 9 kuu pealt 6 kuu peale (alates 2016. aastast).

Siseministeeriumi ametnikud on esinenud muuseas ka avaldustega, et Euroopa Liidu varjupaigadirektiivide mõte on kehtestada liikmesriikides ühesugused reeglid ja tingimused, mistõttu peab riik kehtestama sätted täpselt sellisena, nagu need direktiivides on. Selline tõlgendus on meelevaldne, kuna vaidlusaluste direktiivide sätete puhul (sealhulgas varjupaigataotlejate ligipääs tööturule) on tegemist miinimumnõuete kehtestamisega ning riikidel on lubatud oma seadusandluses kehtestada soodsamaid tingimusi.

Direktiivide maksimaalselt ranget rakendamist on näha ka teistes seaduse sätetes, näiteks mis puudutavad varjupaigataotlejate kinnipidamise aluseid, varjupaigataotluse põhjendamatuks tunnistamise aluseid, turvalise kolmanda riigi mõiste kasutamist jne.

Eesti senise varjupaigapoliitika aluspõhimõtted

Kokkuvõtlikult on Eesti riigi varjupaigapoliitika aluspõhimõteteks olnud täiendavate kohustuste mittevõtmine ja varjupaigataotlejate heidutamine.

Eesti mitteosalemine solidaarsusmehhanismides on kahetsusväärne ja läheb seejuures vastuollu ka Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Vaatamata korduvatele vabaühenduste, ÜRO pagulasagentuuri ja Euroopa Komisjoni üleskutsetele osaleda põgenike ümberasustamises ja seada piiripunktides üles sõltumatu piirimonitooring, on need programmid hetkel veel vabatahtlikud ja Eesti riik on kasutanud võimalust neis mitte osaleda. Samas on Eestil kui kõige väiksemal panustajal Euroopa Liidu varjupaigavaldkonda (nii absoluutarvuliselt kui suhtes rahvaarvu) keeruline sellist poliitikat pikaajaliselt jätkata ja loodetavasti hakatakse suurenenud Euroopa Liidu surve tõttu tulevikus enesele võtma ka vabatahtlikke kohustusi.

Varjupaigataotlejate heidutamise suhtes on aga paljud uuringud näidanud, et riikide kehtestatud heidutusmeetmed (näiteks laialdane kinnipidamise rakendamine või pikk ooteaeg tööturule ligipääsul) reaalsuses varjupaigataotluste arvu ei mõjuta.6 Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, kuna varjupaigataotlejate teadlikkus potentsiaalsete sihtriikide varjupaigapoliitikast ning neile ettenähtud õigustest ja toetustest on tavaliselt väike ning ka see vähene, mida teatakse, osutub tihtilugu vääraks informatsiooniks, ei saa eeldada, et taotlejad on täpselt kursis sellega, mis õigused neile sihtriigis tagatud on või mis tingimused neid taotlejatena ees ootavad. Teiseks, isegi kui teadlikkus on suur, on taotlejate jaoks heidutuspoliitikate olemasolust olulisemateks faktoriteks sihtriigi valikul peresidemete ja kogukonna olemasolu, ajaloolised sidemed ja keeleoskus. Kolmandaks, kuna Eesti on varjupaigataotlejate jaoks enamasti transiitriigiks tegelikku sihtriiki jõudmisel ning seega paljudel juhtudel ei ole olnud taotlejate soov saada pagulasstaatus just Eestilt, ei täida ka riigi poolt kehtestatud heidutusmeetmed neile omistatud heidutavat ülesannet.

Siiski on selline riigipoolne suhtumine abivajajate aitamisse ja võõrandamatusse varjupaigaõigusesse kahetsusväärne ja murettekitav. Varjupaigataotlejate vastuvõtmine ja pagulasstaatuse andmine ei saa ega tohi tegelikult olla poliitika küsimus – riigil on nii moraalne kui ka rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustus võtta vastu kõik inimesed, kes Eestilt kaitset paluvad, ning hinnata igaühe väiteid individuaalselt ja tõsimeeli. Samuti, ajaloolises plaanis võiks ja peaks Eesti riik olema väga tundlik põgenike probleemide suhtes, arvestades, et Teise maailmasõja eel, ajal ja järel põgenes Eestist välismaale kümneid tuhandeid inimesi.

Varjupaigapoliitika ja humanitaarabi

Vastupidiselt varjupaigapoliitikale püütakse arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas jätta riigist muljet kui eesrindlikust ja suurest panustajast. Kuigi Eesti on kaugel maas Euroopa Liidu ühisest rahastuseesmärgist, mis on vanadele liikmesriikidele 0,7% ja uutele 0,33% RKT-st arengukoostööle 2015. aastaks, külmutades rahalise panuse vaid 0,14% peale 2018. aastani, on arengupoliitika varjupaigapoliitikaga võrreldes tuntavalt avatum ja proaktiivsem.

Üks osa sellest valdkonnast on humanitaarabi, mida antakse väga tihti just põgenikele. Eesti on suunanud märgatava osa oma humanitaarabi rahastusest läbi ÜRO pagulasagentuuri (UNHCR), Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC), ÜRO Lastefondi (UNICEF) jt abistamaks pagulaste humanitaarolukorda kõikjal maailmas. 2014. aastal panustati enim põgenikekriiside leevendamisesse seoses konfliktidega Süürias, Ukrainas, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Lõuna-Sudaanis. Samal aastal toetati ka Eesti vabaühenduste humanitaarabi projekte Ukrainas.

Samas, kui kõrvutada Eesti varjupaiga- ja väljapoole suunatud abi poliitikaid, ilmneb vastuolu. Ühelt poolt on Eesti riik kasvav panustaja humanitaarkriiside leevendamisesse ja on ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena võtnud rahvusvahelisel tasandil üheks oma prioriteetteemaks põhiõiguste kaitse. Teiselt poolt on aga riigi suhtumine nendesse inimestesse, kes vajavad rahvusvahelist kaitset ja jõuavad abi vajades Eesti piirile, tõrjuv, vaatamata sellele, et varjupaigaõiguse puhul on tegemist universaalse ja võõrandamatu põhiõigusega. Riigi esindajad on seejuures korduvalt toonud pagulaste vastuvõtmisega tegelemise alternatiivina välja humanitaarabi pakkumise põgenikele nende koduriikidele lähemal (näiteks Siseministeeriumi vastus Süüria põgenike ligipääsuprobleeme puudutavale pöördumisele). Selline käsitlus on probleemne, kuna ignoreerib fakti, et mõlemad õigused – õigus saada humanitaarabi ja õigus paluda varjupaika – on võrdväärsed ja universaalsed inimõigused, mida ei saa üksteisega asendada ja mille tagamise kohustuse on Eesti riik enesele võtnud rahvusvahelisel tasandil.

Arengud 2014. aastal

Märgilisi muutusi 2014. aasta Eesti varjupaigapoliitikale ei toonud. Aasta esimese poole üheks olulisemaks sündmuseks oli riigijuhtidele edastatud Süüria põgenikke puudutav avalik kiri, mis sai oodatustki leigema vastuvõtu osaliseks. Aasta teisele poolele andis tooni Ukrainas aset leidev sõda (153 varjupaigataotlejast oli 55 ehk enam kui kolmandik Ukraina kodanikud) ning neist mitte ühelegi rahvusvahelise kaitse võimaldamine kinnitas taaskord riigi senist poliitikat põgenike suhtes.

Suuri muudatusi on aga oodata 2015. aastal, mil hakkavad kehtima Euroopa Liidu uus menetlusdirektiiv ja vastuvõtutingimuste direktiiv, mis toovad kaasa näiteks paremad tagatised piirilt tagasisaadetavatele inimestele ja töötamise õiguse ooteaja lühendamise. Samuti on 2015. aastal oodata diskussioone ümberasustamises osalemise ja kaitsealuste laiendamise teemadel.

Vajalikud muudatused

1. Osaleda ÜRO poolt korraldatavas ümberasustamisprogrammis ja teistes solidaarsusmehhanismides.
2. Viia piiripunktides sisse sõltumatu piirimonitooring, tagamaks, et sealsed toimingud tehakse vastavalt siseriiklikule ja rahvusvahelisele õigusele.
3. Kaaluda täiendavate kaitsestaatuste sisseviimist Eesti varjupaigasüsteemi.
4. Parandada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimusi vastavalt teistes aastaraamatu peatükkides väljatoodud ettepanekutele.

• 1. Viisa alusel Eestis viibivad inimesed saavad üldjuhul Eestis töötada vaid karmide tingimuste täites: nende (potentsiaalne) tööandja peab taotlema neile tööluba, nad peavad läbima tööturukontrolli, millega tehakse kindlaks, ega ükski Eesti kodanik või teine alaline elanik samale töökohale ei sobi, ning nende palk peab olema vähemalt 1,24-kordne Eesti keskmine palk.
• 2. VRKS § 5.
• 3. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 80.
• 4. EUREMA programm 2010-2011 ja EUREMA II programm 2012-2013. EUREMA II programmis osales muuhulgas ka Leedu.
• 5. Vt näiteks ECRE selleteemalist võimaluste kaardistust "Enhancing Intra-EU Solidarity Tools" (2013).
• 6. Crawley, H. (2010), "Chance or Choice? Understanding why asylum seekers come to the UK". Gilbert, A. & Koser, K. (2006), "Coming to the UK: What do Asylum-Seekers Know About the UK before Arrival?". Havinga, T. & Böcker, A. (1999), "Country of asylum by choice or by chance: Asylum‐seekers in Belgium, the Netherlands and the UK". Robinson, V. & Segrott, J. (2002), "Understanding the decision-making of asylum seekers". Spinks, H. (2013), "Destination anywhere? Factors affecting asylum seekers’ choice of destination country". Thielemann, E. R. (2006), "The Effectiveness of Governments’ Attempts to Control Unwanted Migration".