Rahvusvahelise kaitse saanud isikul, kes on saanud Eestis elamiseks ühe- või kolmeaastase elamisloa, on paljuski samad õigused nagu Eesti kodanikel. Tal on õigus Eestis töötada, õppida, saada riiklikku pensioni, sotsiaaltoetusi (sh peretoetusi ja töötutoetust) ja muud abi samadel alustel nagu Eesti alalistel elanikel.1 Samuti võib kohalik omavalitsus maksta rahvusvahelise kaitse saajale, kelle varaline seis ei võimalda elada omal kulul, toimetulekutoetust.

Samas on rahvusvahelise kaitse saajate ja kodanike õigustes ka olulisi erisusi, nii positiivseid kui negatiivseid. Ühelt poolt on kaitse saajatel õigus riigi toetusele esimese eluaseme üürimisel, eesti keele õppimisel ja tõlketeenuste kasutamisel. Teiselt poolt esineb seadusandluses ka olulisi lünkasid ja puudujääke, mis kaitse saanute õigusi piiravad, näiteks seoses üliõpilaste ravikindlustuse, perega taasühinemise ja inimeste töötamisega Euroopa Liidus.

Elukoha otsimine

Rahvusvahelise kaitse saaja võib Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibida kuni kohaliku omavalitsuse üksusesse elama asumiseni, mis peab juhtuma maksimaalselt neli kuud pärast positiivse otsuse teatavaks tegemist. Seaduse järgi korraldab kohalik omavalitsuse üksus rahvusvahelise kaitse saaja vastuvõtmise ning osutab vajaduse korral temale kaasabi (1) eluaseme leidmisel, üürimisel, remontimisel ja sisustamisel, (2) sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel, (3) tõlketeenuse ja eesti keele õppimise korraldamisel, (4) tema õiguste ja kohustuste kohta teabe saamisel ning (5) muude küsimuste lahendamisel.2 Siiski ei ole kohaliku omavalitsuse korralduslik pool selles valdkonnas seni toiminud.

Viimase kahe aasta jooksul on kohalikku omavalitsusse elama asumise korraldanud Vao majutuskeskus ise, kellele nüüdse Sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu järgi see kohustus on ka antud. Lisaks rendipinna vabalt turult otsimisele tasub Sotsiaalministeerium läbi Vao keskuse ka kaitsesaanute elupinna rendikulu maksimaalselt kahe aasta vältel. 2013. aastal vastuvõetud seadusemuudatusega kehtestati eluaseme üüri-, remondi- ja sisustuskuludele konkreetsed kuludele hüvitamise määrad, mis muutis kulude katmise korra senisest selgemaks.3 2014. aastal tasus riik läbi Vao keskuse 12 rahvusvahelise kaitse saanud isiku elamispinna rendikulu.

Sobivat kohalikku omavalitsust ja elamispinda otsitakse Vao keskuses koostöös rahvusvahelise kaitse saajaga. Kui kaitse saaja keeldub elama asumast väljavalitud kohaliku omavalitsuse üksusesse, peab ta elukoha otsima ise ja kandma sellega seotud kulud.4

Suurem osa kaitse saajatest asus elama Tallinna, kuid majutuskeskuse asukoha tõttu on asutud üha enam elama ka Lääne-Virumaale. Tihti on elukoha valik seotud töökoha olemasoluga ning võib oletada, et mida enam leiavad (eriti keskuses viibivad) kaitse saajad töökoha kohalikus maakonnas, seda enam Lääne-Virumaale elama asunute arv tõuseb.

Hetkel abistab Vao keskus kaitse saanut elupinna otsimisel ja sellega seotud kulude katmisel vaid siis, kui isikul endal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid korteri rentimiseks (sarnaselt toimetulekutoetuse määramise loogikaga Eesti kodanike puhul) ning kui ta on elanud varjupaigamenetluse ajal Vao majutuskeskuses. Seaduses, mis reguleerib kaitse saanute rahalist toetamist, aga ei täpsustata, kas kaitse saanul võib toetuse määramisel olla sissetulek või mitte, samuti ei tehta seaduses mingit eristust selles osas, kas isik on elanud keskuses või sellest väljaspool.5 Kaitse saanute rahalist seisu pärast positiivse otsuse saamist uuesti ei hinnata. Seetõttu on sellise praktika puhul tegemist rahvusvahelise kaitse saanute ebavõrdse kohtlemisega, millel ei ole seaduslikku alust.

Töötamine

Rahvusvahelise kaitse saajate probleemid töö leidmisel on sarnased teiste, enamasti kolmandatest riikidest pärit välismaalaste probleemidega Eestis. Vähest eesti keele oskust, kuid ka vähest inglise või vene keele oskust saab pidada üheks peamiseks põhjuseks tööturul halvemas seisus olemiseks. Samuti halvendab kaitse saanud isikute konkurentsivõimet nende suhteliselt madal haridustase, kuid ka senist haridust tõendavate (dokumentide puudumine. Takistuseks võib saada ka tööandjate suhtumine võõramaalastesse.

Peamiseks asutuseks, mis abistab kaitse saanuid töö leidmisel, on Eesti Töötukassa, mis käsitleb neid sarnaselt teiste klientidega. Pärast Töötukassas registreerimist saadab Töötukassa kaitse saanud isikutele vastavalt nende profiilile regulaarselt tööpakkumisi, mis tuleb kliendil vastu võtta või vähemalt ilmuda tööintervjuule, et olla edasi Töötukassa klient. Samuti on võimalik tööotsijast varjupaigataotlejal Töötukassa kaudu saada koolitusi ja muid töötutele mõeldud teenuseid, sh tasuta keeleõpet. Sobiliku töökoha otsimisel saavad kaitsesaanut abistada ka Johannes Mihkelsoni Keskuse tugiisikud ja Eesti Pagulasabi vabatahtlikud. Siiski on paljud kaitse saajad sunnitud üles võtma lihttöid, paljud on tööd saanud näiteks toitlustussektoris (sageli Aasia toidu restoranides), kasutades selleks varasemate kaitse saanute võrgustikku.

Alates majutuskeskuse kolimisest Vao külla Väike-Maarja vallas on olukord muutunud paremaks nende kaitsesaanute jaoks, kes ei ole pärast positiivset otsust veel majutuskeskusest välja kolinud. Näiteks on mitmed Vao keskuses elavad kaitse saanud töö leidnud kohalikus puidutööstuses. Väike-Maarja valla hinnangul on 2015. aastal juurde tekkimas ligi 100 uut töökohta, mis lubab tööhõive edasist paranemist Vao keskuses viibivatele pagulastele.

Hariduse jätkamise võimalused

Oluline osa pagulase elu taasülesehitamisest Eestis on põgenemise tõttu poolelijäänud hariduse jätkamine või selle omandamine, seda eriti noorte kaitsesaanute jaoks. Rahvusvahelise kaitse saajal ja tema pereliikmetel on Eestis viibimise ajal õigus haridusele seadustes sätestatud alustel ja korras.6

Kuna Eestis on koolikohustuslikud kõik lapsed, sh Eestis elavate välisriikide kodanike lapsed, on alaealistele kaitsesaajatele tagatud üldhariduse omandamine Eesti kodanikega samadel tingimustel. Seni ei ole Eestis alaealistel kaitse saajatel hariduse jätkamise võimalustega probleeme esinenud. Sarnaselt Eesti kodanikega on küll probleemiks olnud lasteaiakohtade vähesus, ent Vao keskuse sõnul ei ole olnud probleeme kooli leidmisega alaealistele.

Keerulisem on olukord täiskasvanud rahvusvahelise kaitse saajatega. Kuigi väga suur osa Eestis kaitse saanutest on noored, alla 30-aastased inimesed, on nende haridustee jätkamine olnud keeruline. Põhjuseid on mitu: (1) puudulik eesti keele oskus; (2) tasuta inglise- ja venekeelsete õppekavade piiratud arv Eesti ülikoolides; (3) kodumaal omandatud haridust tõendavate dokumentide puudumine;7 (4) vastavate ettevalmistuskursuste või stipendiumiprogrammide puudumine, mis aitaksid kaitse saanutel konkurentsivõimelistena haridussüsteemi siseneda.8

Sellised takistused hariduse jätkamisele on loonud olukorra, kus noored rahvusvahelise kaitse saajad, kellel on potentsiaali omandada või jätkata oma poolelijäänud kõrgharidust, peavad eluga toimetulekuks minema lihttööle, kus on pikad tööpäevad ja vähe võimalusi õppeks või karjääri edendamiseks.

Eesti keele õpe

Võimalused eesti keele õppeks paranesid 2014. aastal tunduvalt. Tulenevalt seadusemuudatusest, millega pandi paika konkreetsed kaitse saajatele mõeldud toetuste piirmäärad, on Vao majutuskeskusel võimalik tasuda eesti keele õppe eest, juhul kui kaitse saanud isik on asunud õppima eesti keelt tasulistel kursustel. Seega on kaitse saanul eesti keele õppeks hetkel kaks võimalust: osalemine tasulistel kursustel, mille eest tasub Vao majutuskeskus, või osalemine tasuta kursustel läbi Töötukassa (juhul kui kaitse saaja on registreeritud Töötukassa klient ning vajab töö leidmiseks eesti keele oskust). Eraldi tasuta eesti keele õpet rahvusvahelise kaitse saanutele ei toimu.

Vao keskuse poolt toimub eesti keele kursuste otsimine vabalt turult ning sobiva kursuse leidmisel tasub selle eest Vao majutuskeskus kahe aasta jooksul. Tasu maksmise täpne periood sõltub ka kursuste maksumusest, kuna igale isikule on Vao keskuse poolt kursusteks ette nähtud sama suur summa (1080 eurot kahe aasta jooksul). 2014. aastal olid keeltekursuste pakkujateks näiteks Tallinna Keeltekool ja Emajõe Keeltekool. 2014. aastal kasutasid eesti keele kursustel osalemise võimalust läbi Vao keskuse rahalise toe vaid 2 isikut, suurem osa kaitse saanutest on viimase 2 aasta jooksul saanud eesti keele kursused läbi Töötukassa.

Oluline erinevus võrreldes eluaseme rendikulu kompenseerimisega kaitse saajale on see, et kaitse saanud isiku eesti keele õpinguid (nagu ka hädavajalikku tõlketeenust) rahastatakse Vao keskuse poolt olenemata tema rahalisest seisust. Teisisõnu, keeleõppe kulude tasumine on selline toetus, mida saavad nii rahaliselt kindlustatud kui kindlustamata kaitse saanud isikud. Samuti on võimalik keeleõppe toetust taotleda neil kaitse saanud isikutel, kes menetlusperioodil elasid väljapool Vao keskust. Toetuse saamiseks tuleb neil esitada taotlus Vao keskusele. Probleemne on aga see, et info toetatud keeleõppe võimalusest liigub nendeni ebamääraselt, kuna väljaspool keskust elades jäävad nad eemale selle valdkonna toetusvõrgustikust (näiteks Vao keskuse antavast infost, samuti vabaühenduste võrgustikust). Ülalmainitud probleemi üks indikaator on ka see, et 2014. aastal ei pöördunud ükski keskusest väljapool elav rahvusvahelise kaitse saaja Vao keskuse poole taotlusega saada toetust eesti keele õppimisel.

Tervishoid

Üldjuhul saavad rahvusvahelise kaitse saajad kasutada meditsiiniteenuseid samadel alustel nagu Eesti kodanikud ja teised elamisloa alusel Eestis elavad inimesed. Tulenevalt kaitse saajate staatusest on tekkinud aga seaduselünk, mis on jätnud üliõpilasest rahvusvahelise kaitse saajad ilma ravikindlustusest. Sellal kui Eesti kodanikest üliõpilaste ravikindlustuse eest tasub ülikool, siis rahvusvahelise kaitse saanud üliõpilasi käsitletakse võrdselt kolmandatest riikidest pärit üliõpilastega ehk eeldatakse, et ravikindlustuse garanteerib üliõpilase päritoluriik. Samas tuleb arvesse võtta, et kaitse saanud isikud ei ole oma päritoluriigiga sellises suhtes, mis võimaldaks neile taolisel viisil kindlustuse eest tasumist. Seetõttu ei ole pagulastest üliõpilased hetkel ravikindlustusega kaetud ning on vajadusel sunnitud kasutama tasulisi meditsiiniteenuseid.

Rahvusvahelise kaitse tervisekindlustusega on seotud teinegi probleem. Pärast positiivse varjupaigaotsuse saamist tekib riskantne ajaperiood Vao keskuses viibivatel rahvusvahelise kaitse saajatel (ja ka tema alaealistel lastel), kuna kaitse saamisega kaotab ta automaatselt Vao keskuses viibivatele varjupaigataotlejatele mõeldud tervisekindlustuse. Selleks, et talle uuesti tervisekindlustus laieneks, peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused: (1) peab olema registreeritud tema rahvusvahelist kaitset tõendav dokument; (2) tal peab olema sissekirjutus mõnes kohalikus omavalitsuses; (3) ta peab olema registreeritud Töötukassasse või olema töökohal, kus makstakse tema pealt piisavas koguses sotsiaalmaksu. Vao keskuses on olnud juhtumeid, kus mõne ülaltoodud tingimuse mittetäitmise tõttu ei ole tervisekindlustus eriarstiabi vajanud kaitse saajale laienenud ning tema või tema pere on pidanud maksma ise kõik raviga seotud kulud. Peamiselt on see juhtunud seepärast, et inimesel ei ole veel sissekirjutust. Sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu järgi peab Vao keskus leidma kaitse saanud isikule elukoha 4 kuu jooksul pärast positiivset varjupaigaotsust, mis tähendab, et võimalik on ka olukord, kus värskelt rahvusvahelise kaitse saanud isik on 1-4 kuud ilma tervisekindlustuseta. Samas näitab 2014. aasta kogemus, et enamus kaitse saanuid suudetakse majutada uude elukohta 1-2 kuu jooksul.

Perekondade taasühendamine

Perekonnaga taasühinemine on rahvusvahelise kaitse saajate integratsiooni seisukohast ülioluline: paraneb keeleõppe ja ühiskonda lõimumise edukus ning füüsiline ja emotsionaalne tervis. Pere ühtsust rõhutavad nii ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon kui ka Eesti põhiseadus. Rahvusvahelise kaitse saajatel on õigus taasühineda oma pereliikmetega, kes on jäänud maha koduriiki või on põgenenud mõnda muusse riiki kui Eesti. Sellise õiguse sätestab Euroopa Liidu perekonna taasühinemise õiguse direktiiv, mis näeb ette taasühinemise õiguse kaitse saaja abikaasale ja alaealistele lastele, alaealiste kaitse saajate puhul ka tema vanematele või eestkostjale. Eesti seadusandluses käsitletakse pagulase pereliikmena lisaks ka teisi ülalpeetavad lähisugulasi (täiskasvanud lapsed, vanemad või vanavanemad).

Vaatamata sellele, et vastav õigus on direktiivist lähtuvalt pagulastel olemas, ei ole Eesti seadusandluses vastavat regulatsiooni jätkuvalt kehtestatud, kuigi vastav protseduur oleks pidanud kehtestatama juba 2005. aastaks, mil direktiiv jõustus. Eesti seadusandlus reguleerib perekondade taasühendamise küsimuses hetkel vaid kahte aspekti: kes kaitse saanu pereliikmeteks taasühendamiseks kvalifitseeruvad9 ning kuidas toimitakse alates taotleja riiki saabumisest.10 Seadus ei käsitle aga olukordi, kus kaitse saanu perekonnaliikmed on jäänud päritoluriiki. Näiteks ei ole määratletud see, et päritoluriiki jäänud perekond peaks saama viisad kergematel tingimustel, samuti see, mis moel Eesti riik kogu protsessis osaleb.

Hetkel toimub perega taasühinemise taotlemine Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud kutsuja ankeedi alusel. Ankeedi peab täitma Eestis kaitse saanud isik, misjärel PPA kontrollib, kas ankeedis nimetatud isikud on pagulase pereliikmed ning kas perekond oli olemas juba enne kodumaalt lahkumist. Kui tingimused on täidetud, antakse taotlejale teada, et perekonna taasühinemine võib toimuda ning edastatakse info Välisministeeriumisse, et konkreetsed kaitse saaja pereliikmed tulevad tõenäoliselt lähiajal viisat taotlema. Viisa andmise üle otsustab lõpuks Eesti välisesindus. Perekondi on taasühendamise protsessis abistanud Vao majutuskeskus, Johannes Mihkelsoni Keskuse tugiisikud ja Eesti Pagulasabi töötajad. Kõige keerulisemaks on osutunud perekondade taasühendamise protsessi abistamine juhul, kui perekonnal puuduvad Eestisse reisimiseks vajalikud isikut tõendavad dokumendid. Samuti on probleeme tekitanud see, kui kaitse saanul ja tema perekonnal ei ole rahalisi vahendeid Eestisse jõudmiseks.

2014. aastal taotleti rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmele elamisluba 4 korral, elamisluba anti 3 inimesele. Tulenevalt sellest, et taasühinemise taotlemine ei ole selgelt reguleeritud ning toimub hetkel läbipaistmatult, ei ole teada, mitu inimest on taotlenud taasühinemist oma kodumaale jäänud pereliikmetega.

Kolimine teise Euroopa Liidu liikmesriiki

Erinevalt Euroopa Liidu kodanikest ei laiene pagulastele hetkel tööjõu vaba liikumise printsiip.11 Seetõttu ei liigu kaitse saaja kolimisel teise EL liikmesriiki temaga kaasa tema rahvusvahelise kaitse staatus, mis annab talle muuhulgas õiguse töötamiseks, kuigi muus osas tunnustavad Euroopa Liidu liikmesriigid üksteise tehtud varjupaigaotsuseid ja menetlustulemusi (selle näiteks on ka Dublini määrus).

Kuna rahvusvahelise kaitse saajaga koos ei liigu kaasa tema staatus, koheldakse kaitse saajaid teistes liikmesriikides tavaliste ajutise elamisloa alusel Euroopa Liidus viibivate välismaalastena, kelle töötamise õigusele võib olla seatud erinevaid piiranguid (näiteks Eestis tohivad välismaalased töötada vaid karmide tingimuste täitmisel, sh üldjuhul vaid juhul, kui nad teenivad oma töökohal vähemalt 1,24-kordse keskmise palga). Eestis on varasemalt viibinud vähemalt üks teiselt Euroopa Liidu riigilt kaitse saanud pagulane, keda käsitleti siin tavalise, tähtajalise elamisloaga välismaalase staatuses, mistõttu ei saanud ta ka Eestis töötada või registreerida end töötuks. Samas, Eesti riigilt kaitse saanutele, kes ka elavad Eestis, laieneb töötamise õigus ja õigus pöörduda Töötukassasse koheselt pärast positiivset varjupaigaotsust.

Selle õigusliku lünga täitmiseks on Euroopa pagulasorganisatsioonide poolt tehtud üleskutseid tunnustada Euroopa Liidu riikides vastastikku üksteise tehtud positiivseid varjupaigaotsuseid ja lubada sellega kaitse saajatel soovi korral elada ja töötada teises liikmesriigis.

Kodakondsuse taotlemine

Eesti kodakondsuse taotlemine on viimane samm ühiskonda sulandumisel nende pagulaste jaoks, kellel puudub pikaajaline perspektiiv oma päritoluriiki naasmiseks. Kuigi rahvusvahelise kaitse saajal on juba suurem osa nendest õigustest, mis on ka riigi kodanikel, tähendab kodanikuks saamine pagulasele seda, et enam ei ole vaja iga 1 või 3 aasta (sõltuvalt antud staatusest) järel taotleda staatuse pikendamist. Samuti kaasneb kodanikuks saamisega valimisõigus.

Eesti kodakondsuse taotlemiseks peab kaitse saaja olema Eestis elanud vähemalt 8 aastat, neist viimased 5 aastat püsivalt. Samuti tuleb kodakondsuse taotlejal sooritada eesti keele eksam vähemalt B1 tasemel (v.a kui üld- või kõrgharidus on omandatud eesti keeles) ja Eesti põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksam ning tõendada legaalse sissetuleku ja püsiva elukoha olemasolu.

Tulenevalt hetkel kehtivast kodakondsuse seadusest ei ole võimalik Eesti kodakondsust taotleda ilma, et inimene samaaegselt taotleks oma senisest kodakondsusest loobumist (s.t topeltkodakondsus on keelatud). See on muutnud rahvusvahelise kaitse saajate jaoks Eesti kodakondsuse taotlemise raskeks, kuna pagulased on olukorras, kus neil puudub oma päritoluriigiga selline suhe, milles ametlike taotluste riigile esitamine võimalik oleks. See kord muutub 2016. aastast, mil rahvusvahelise kaitse saajad saavad vabastuse eelmise kodakondsuse loobumise nõudest.

2014. aasta seisuga on Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras saanud üks rahvusvahelise kaitse saaja.

Eesti organisatsioonide tegevus

MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus pakub tugiisikuteenust Eestis viibivatele rahvusvahelise kaitse saanud isikutele. Vastavalt Vao keskuse ja Johannes Mihkelsoni Keskuse omavahelisele koostöölepingule algab pärast kaitse saamist kolmepoolne koostöö, kus kaitse saanud isik, Vao keskus ning Johannes Mihkelsoni Keskuse (JMK) tugiisik lepivad kokku edasised sammud kaitse saanud isiku kohaliku omavalitsuse üksusesse liikumiseks: lepitakse kokku ajaplaan ning esimesed tegevused kaitse saanud isiku elu korraldamisel. Kui Vao keskus leiab korteri ja vahendab lepingu sõlmimist korteri omaniku ja üürniku vahel, siis JMK tugiisik (eeldusel, et kaitse saanud isik seda vajab) abistab kaitse saanut korterisse sisseseadmisel, perekonna taasühendamise protsessis, suhtleb vajadusel kooli või lasteaiaga ning vajadusel saadab kaitse saanut kohtumistel kohaliku omavalitsuse haridus- või sotsiaaltöötaja juures. Lisaks abistab tugiisik pagulast registreerimisel perearsti juurde, registreerimisel Töötukassas tööotsijaks ning selgitab talle sotsiaalteenuste ja muude teenuste toimimist Eestis. Tähtsal kohal on eesti keele kursuste otsimine ning keeleõpingute vajaduse selgitamine kliendile. Tugiisik hoiab kaitse saanud isikuga kontakti ja nende vahel toimuvad regulaarsed silmast-silma kohtumised. Tugiisikuteenus kestab 1 aasta, pärast mida vaadatakse üle teenuse jätkamise vajadus. 2014. aastal tegutses Johannes Mihkelsoni Keskuses ligi 20 koolitatud tugiisikut. Tugiisikute endi asukohaks on Tallinn, Tartu, Rakvere ning Vao keskuse ümbrus (Väike-Maarja vald). 2014. aastal sai tugiisiku abi ligi 40 kaitse saanud isikut.

MTÜ Eesti Pagulasabi pakub pagulastele tuge läbi vabatahtlike töö. See on paindlik ja probleemipõhine, pagulasi on aidatud näiteks töö otsimisel, eesti keele õppel ning perekondade taasühendamisel. Koostööd tehakse ka Eesti Töötukassaga, kust suunatakse tööotsijaid Eesti Pagulasabisse vabatahtlikule tööle. 2014. aasta lõpu seisuga oli Eesti Pagulasabi vabatahtlike andmebaasis umbes 25 inimest, samal aastal aidati 7 rahvusvahelise kaitse saanut. Vabatahtliku töö tulemusena leiti töökoht 2 kaitse saanule ja 3 inimest sooritas B1-tasemel keeleeksami.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindus korraldab kultuurilise orientatsiooni (lühidalt EST-CO) koolitusi rahvusvahelise kaitse saanud isikutele, mille eesmärk on kaitse saanud isikute kergem kohanemine Eestis. Kursuse grupid moodustatakse vastavalt osalejate emakeelele (inglise, vene, araabia, dari jne), kohanemiskoolitused kestavad 3 päeva. Kursusel antakse ülevaade Eesti ajaloost ja riigikorraldusest, ühiskonnast ja käitumisnormidest, Eesti tervishoiusüsteemist, sotsiaaltoetustest ja -teenustest, tööturust ja töö otsimisest, haridussüsteemist ja vesteldakse paljudel muudel kaitse saanud isiku eluolu puudutavatel teemadel. 2014. aastal läbisid EST-CO koolituse 20 inimest Vao keskuses. Samuti suheldi EST-CO projekti raames üle Eesti kohalike omavalitsustega, eesmärgiga tõsta nende teadlikkust rahvusvahelise kaitse saanud isikute osas, toetamaks kaitse saanute elamaasumist kohalikesse omavalitsustesse.

Arengud 2014. aastal

Seoses varjupaigataotlejate majutuskeskuse kolimisega on 2014. aasta jooksul hakatud lõpuks rakendama seadusandluses rahvusvahelise kaitse saajatele ettenähtud tuge elukoha otsimisel ja selle eest tasumisel ning eesti keele õppe ja tõlketeenuste eest tasumisel. 2014. aastal sai esimene Eestilt kaitse saanud isik naturalisatsiooni korras kodakondsuse, vahetades sellega pagulasstaatuse täieõigusliku kodaniku staatuse vastu.

Vajalikud muudatused

1. Luua süsteemne abiprogramm väljaspool Vao keskust elanud varjupaigataotlejatele, kes on saanud hiljem rahvusvahelise kaitse, kuid jäävad hetkel vähese teadlikkuse ja seaduse väära tõlgendamise tõttu kõrvale neile ette nähtud toetusskeemidest.
2. Toetada (noori) kaitse saanuid hariduse alustamisel ja jätkamisel, luues selleks spetsiaalseid ettevalmistuskursusi või stipendiumiprogramme.
3. Parandada seaduselünk, mille tõttu jäävad kaitse saanud üliõpilased ilma ravikindlustusest.
4. Laiendada Vao keskuse tagatud tervisekindlustust ka elukoha otsimise perioodile.
5. Võtta perede taasühinemise direktiiv korrektselt üle Eesti seadusandlusesse.
6. Toetada rahvusvahelise kaitse saajaid peredega taasühinemisel.
7. Tunnustada teiste Euroopa Liidu liikmesriikide väljaantud pagulasstaatust ja toetada Euroopa Liidu institutsioone sobiva õigusliku raamistiku väljatöötamisel.

• 1. VRKS § 75 lg 1.
• 2. VRKS § 73 lg 4.
• 3. Piirmäärad on sätestatud VRKS § 73¹ lg 1. Vt ka Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.
• 4. VRKS § 73 lg 7.
• 5. VRKS § 73.
• 6. VRKS § 75 lg 6.
• 7. Tihti on pagulased olnud sunnitud põgenema ootamatult, saamata kaasa võtta kõiki vajalikke, sealhulgas haridust tõendavaid dokumente. Samuti võib olla raskendatud nende tagantjärgi kättesaamine, kuna dokumendid võivad olla hävinud päritoluriigis toimunud sõja või muu konflikti käigus, need võivad olla konfiskeeritud riigivõimude poolt või nendele ligipääs võib olla keelatud pagulaste lähedastele. Juhul kui haridust tõendavad originaaldokumendid on kaitse saanul siiski olemas, hindab nende vastavust Eesti haridussüsteemile SA Archimedese alla kuuluv ENIC/NARIC keskus, mis tegeleb haridusdokumendite hindamise ja tunnustamisega (hinnatakse nii dokumendi väljastanud õppeasutust kui haridusdokumenti ennast). Keskuses hinnatakse nii kõrg- kui kutsehariduse dokumente.
• 8. Vaata ka uuringut "Varjupaigataotlejatele ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutele pakutavate tugiteenuste hindamine" (2013).
• 9. VRKS § 7.
• 10. VRKS § 46.
• 11. Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu sees on sätestatud Euroopa Liidu asutamise lepingu artiklis 45.