Üks osa varjupaigasüsteemi toimimisest on taotleja koduriiki tagasipöördumine. Tagasipöördumine võib olla Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) või Kaitsepolitsei (KAPO) poolt langetatud otsus varjupaigataotleja kohustusest lahkuda riigist juhul, kui tema varjupaigataotlus on saanud riigilt negatiivse otsuse, või varjupaigataotleja isiklik soov varjupaiga taotlemisest loobuda ja pöörduda tagasi päritoluriiki.

Euroopa Liidu tasandil kehtestab naasmisdirektiiv (2008/115/EÜ) ühised nõuded ja korra liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Direktiivi järgi peab tagasipöördumine olema kooskõlas rahvusvahelise kaitse andmise õigusega ja tagama inimeste põhiõiguste kaitse. Direktiiv ütleb ka selgelt, et inimeste sunniviisilisele tagasisaatmisele nende päritoluriiki tuleks eelistada vabatahtlikku tagasipöördumist, kui ei ole põhjust arvata, et see kahjustaks tagasisaatmise eesmärki. Eestis reguleerib kehtiva viibimisaluseta välismaalaste, sealhulgas tagasilükkava otsuse saanud varjupaigataotlejate, lahkumist riigist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS).

Koos rahvusvahelise kaitse mitteandmise otsusega väljastatakse taotlejale ettekirjutus Eestist lahkumise kohustusega. Lahkumiskohustus võib olla vabatahtliku lahkumise tähtajaga (7-30 päeva) või koheselt sundtäidetav. Lähtuvalt juhtumi asjaoludest ning ettekirjutuse tüübist võidakse lahkumiskohustuses kohaldada ka sissesõidukeeld kuni kolmeks aastaks isiku vabatahtliku tagasipöördumise korral või kuni viieks aastaks isiku väljasaatmisel riigist. Varjupaigataotluse otsuse edasikaebamisel lahkumiskohustus peatatakse.

Toetatud tagasipöördumine

Vabatahtlik tagasipöördumine on välismaalase iseseisev Eestist lahkumine lahkumisettekirjutuses määratud vabatahtliku lahkumisperioodi jooksul. Kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks omad vahendid, saab ta pöörduda toetuse saamiseks Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esinduse poole, mis rakendab alates 2010. aastast toetatud vabatahtliku tagasipöördumise ja reintegratsiooni programmi (VARRE).1

VARRE programmi raames on negatiivse otsuse saanud või oma varjupaigataotluse tagasi võtnud varjupaigataotlejal võimalus IOM-i abiga naasta oma päritoluriiki ning saada toetust reintegreerumiseks. Programm põhineb isiku vabal soovil, teadlikul otsusel ja koostöövalmidusel. VARRE programmi raames pöördub isik tagasi oma päritoluriiki kui tavareisija ning riiklikud ametkonnad ei ole tagasipöördumisse kaasatud. 

VARRE programmis osalemiseks on isikule vajalik Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutus. Sundtäidetava lahkumiskohustusega ettekirjutuse saanud isikud programmi ei kvalifitseeru.

Tagasipöördumise protsess VARRE programmi raames saab alguse VARRE taotlusankeedi allkirjastamisega ning võib kesta sõltuvalt asjaoludest ühest päevast kuni mitme kuuni. IOM toetab potentsiaalset tagasipöördujat kogu protsessi vältel nõustades ning osutades kaasabi vastavalt vajadusele reisidokumendi taotlemisel diplomaatilisest esindusest, majutuse leidmisel enne tagasipöördumist, reisi planeerimisel ja korraldamisel, vastuvõtul transiit- ja/või sihtriigis jne. Teadliku tagasipöördumise otsuse langetamiseks annab IOM potentsiaalsele tagasipöördujale infot päritoluriigi hetkeolukorra kohta.

Soodustamaks jätkusuutlikku tagasipöördumist võimaldab IOM Eesti esindus koostöös IOM esindustega üle maailma VARRE programmi raames tagasipöördunud isikutel taotleda reintegratsioonitoetust. Toetuse saamiseks peab tagasipöörduja peale kodumaale jõudmist ühendust võtma IOM esindusega oma päritoluriigis ning esitama reintegratsiooniplaani, mis aitab kaasa tema elu (taas)alustamisele oma koduriigis. Kohalikus IOM esinduses nõustatakse tagasipöördujat reintegratsiooni võimaluste osas ning vajadusel abistatakse plaani koostamisel. Reintegratsioonitoetust võib taotleda väikese äri rajamiseks, töö leidmiseks, õpingute alustamiseks/jätkamiseks, kutsekoolituse läbimiseks jne. Reintegratsiooniplaani teostamiseks on tagasipöördujal aega üks aasta alates tagasipöördumise kuupäevast. 

Aastal 2014 toetati VARRE projekti raames 23 isiku tagasipöördumist päritoluriikidesse. Nende seas oli 11 varjupaigataotlejat, kes võtsid oma varjupaigataotluse tagasi või loobusid negatiivse otsuse vaidlustamisest ning soovisid tagasi pöörduda oma päritoluriiki.

Riigist väljasaatmine

Juhul kui lahkumisettekirjutuse saanud inimene ei ole vabatahtliku lahkumise perioodi jooksul riigist lahkunud või kui talle on väljastatud koheselt sundtäidetava lahkumiskohustusega ettekirjutus, täidetakse isiku lahkumiskohustus väljasaatmise teel. Väljasaatmist korraldab PPA või KAPO. VSS-i järgi võib välismaalasele vabatahtliku lahkumistähtaega mitte võimaldada ning sundtäita tema suhtes tehtud lahkumiskohustus koheselt, kui:

1. esineb välismaalase põgenemise oht;
2. välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu;
3. välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta;
4. välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule;
5. välismaalase suhtes on piiripunktis tehtud riiki mittelubamise otsus;
6. lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida;
7. välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist.2

Samuti sundtäidetakse ettekirjutused, kus vabatahtliku lahkumise periood on lõppenud, isik ei ole riigist lahkunud ning puuduvad mõjuvad põhjused selle pikendamiseks, näiteks kui välismaalane hoiab lahkumiskohustusest kõrvale või ei pea kinni talle määratud järelvalvemeetmetest jms.

Kui lahkumisettekirjutuse saanud välismaalane taotleb varjupaika, siis rahvusvahelise kaitse menetlus peatab tema lahkumiskohustuse, aga ei tühista seda. Lahkumiskohustus muutub taas kehtivaks pärast varjupaigamenetluse negatiivset otsust. Kui välismaalase varjupaigataotluse suhtes tehakse tagasilükkav otsus põhjusel, et välismaalase varjupaigataotluse läbivaatamise eest on vastutav mõni muu Euroopa Liidu liikmesriik, saadetakse välismaalane Eestist välja Dublin menetluse raames ilma lahkumisettekirjutust tegemata.

Välismaalasele koostatud ettekirjutuse või sellega seonduva võib välismaalane vaidlustada, esitades halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul ettekirjutuse või otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Samas ei lükka väljasaatmise või sissesõidukeelu vaidlustamine väljasaatmist edasi, mis tähendab, et koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse puhul on reaalne otsuste vaidlustamine praktikas võimatu. Väljasaatmist ei kohaldata juhul, kui väljasaatmine on keelatud, ettekirjutus on tühistatud, kehtetuks tunnistatud või kehtivuse kaotanud või kui väljasaatmine on muutunud võimatuks.

Eesmärgiga tagada humaanne ning isiku individuaalsust arvestav tagasisaatmismenetlus on riikidel kohustus teostada regulaarselt sunniviisiliste väljasaatmiste sõltumatut monitooringut. Eestis alustati vastavate monitooringutega 2011. aastal ning neid teostab Eesti Punane Rist lähtuvalt koostööleppest Siseministeeriumiga.

2014. aastal saadeti Eestist sunniviisiliselt välja 143 teiste riikide kodanikku. Statistikast ei ole selge, kui paljud neist olid Eestis varjupaiga taotlenud.

Vajalikud muudatused

1. Anda igale lahkumisettekirjutuse saanud inimesele piisavalt aega ja reaalne ligipääs võimalusele lahkumisettekirjutus või sissesõidukeelu kohaldamine vaidlustada.
2. Soosida igakülgselt lahkumisettekirjutuse saanud inimeste vabatahtlikku tagasipöördumist otsuse sundtäitmise asemel, andes neile selleks maksimaalse lubatud lahkumistähtaja.

• 1. Projekti kaasrahastavad Euroopa Liit Tagasipöördumisfondi kaudu ja Siseministeerium.
• 2. VSS §7² lõige 2.