Eestis varjupaigataotluse esitanud täisealistel isikutel, sh peredel, on võimalus varjupaigamenetluse perioodil majutuda kas Vao majutuskeskuses, mis asub Lääne-Virumaal, Väike-Maarja vallas, või kokkuleppel PPA-ga elada väljaspool majutuskeskust. Varjupaigataotluse esitanud isikud, kes on ületanud piiri ebaseaduslikult või kelle osas on politseil seaduse järgi alus teda kinni pidada, toimetatakse Halduskohtu loal Harku vallas asuvasse kinnipidamiskeskusesse. Eestis varjupaigataotluse esitanud saatjata alaealised isikud (alla 18-aastased) paigutatakse SOS Lastekülla.

Vao majutuskeskuses elavad varjupaigataotlejad

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskust (edaspidi Vao keskus) haldab AS Hoolekandeteenused, kes osutab keskuses pakutavaid teenuseid Sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel. Keskus asub Lääne-Virumaal, Väike-Maarja vallas, Vao külas. Vao keskuse ülesandeks on varjupaigataotlejate majutamine ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute kohalikesse omavalitsustesse elama asumise korraldamine (kaitse saajad tohivad keskuses elada kuni 4 kuud pärast kaitse saamist). Keskus kolis oma praegusesse asukohta 2014. aasta jaanuaris, seni asus varjupaigataotlejate majutuskeskus Ida-Virumaal, Illuka vallas, Jaama külas.

Majutuskeskuses töötab igapäevaselt 2 inimest (keskuse juhataja ning eesti keele õpetaja-sotsiaaltöötaja), lisaks neile on keskuses valveteenus (1 valvur). Valveteenus on korraldatud õhtuti ja öösel, samuti nädalavahetustel ning riigipühadel.

Tavaolukorras suudab majutuskeskus vastu võtta kuni 35 varjupaigataotlejat. Keskuse sõnul suudetakse erandolukorras majutus tagada kuni 100 varjupaigataotlejale AS Hoolekandeteenused erinevates kodudes (hooldekodud jms), samuti ka transpordivahendid liikumiseks kodude vahel. Samas oli juba 2014. aastal korraga keskuses elanud inimeste arv tunduvalt suurem kui 35, eriti suureks on arv kujunenud 2015. aasta alguses, mil märtsi seisuga elab keskuses ligi 70 taotlejat.

Majutuskeskus asub kortertüüpi elamus ning seal viibimise ajaks eraldatakse varjupaigataotlejale koht mitmetoalises korteris. Taotleja saab igakuiselt rahalist toetust 90 eurot, millest taotleja katab ise oma toidu- ja transpordikulud, välja arvatud varjupaigamenetluse ja tervishoiuteenuste kasutamisega seotud transport, mille eest tasub Vao majutuskeskus. See 90-eurone igakuine toetus on seesama vajaduspõhine toimetulekutoetus, mida saavad ka Eesti kodanikud. Lisaks nimetatud 90 eurole saavad varjupaigataotlejad kord kuus sellest summast 10% ehk 9 eurot lisakulutusteks, näiteks hügieenitarvete jaoks. Keskuses viibiv varjupaigataotleja saab toidu valmistamiseks kasutada ühiskööki korteris ning pesu pesemiseks ühiseid pesuruume.

Esmane vastuvõtt

Majutuskeskusesse saabunud varjupaigataotlejale tutvustatakse kolme tööpäeva jooksul suuliselt ja kirjalikult tema õigusi ja kohustusi. Intervjuus keskuse töötajatega selgus, et suulist tõlki on kasutatud harva (näiteks araabia keele puhul), pea kõikidel juhtudel on piisanud kirjalikest infolehtedest, mis on olemas vene, inglise, prantsuse, dari, araabia ja hispaania keeles. Taotlejad annavad infolehele allkirja, et nad on aru saanud keskuse sisekorrast ja kohustuvad keskuses reegleid täitma.

Lisaks varustatakse nad esmavajalike ilmastikule sobivate riiete ja jalanõudega, juhul kui taotlejal need puuduvad. Taotleja majutatakse vastavalt tema vajadustele (näiteks arvestatakse toa suurust või asendit keskuses pere olemasolul või liikumispuude puhul).

Esmasel vastuvõtul on Vao keskuse ülesandeks saabunud varjupaigataotlejate (võimalike) erivajaduste hindamine. Keskuse juhataja sõnul on nad seda ka teinud, samuti on neid koolitatud Sotsiaalministeeriumi poolt inimkaubanduse ja piinamisohvrite äratundmiseks.

Keskuse sõnul tagatakse vajadusel varjupaigataotlejatele nõustamine ja abi erivajadustega toimetulekul, võlgadega toimetulekul, lastekaitse, eakate teenuste ja muu vajamineva osas.

Tervishoid

Majutuskeskuses viibivatele varjupaigataotlejatele tagatakse tasuta perearsti läbivaatus ja eriarstide külastamise võimalus (sh psühhiaatria teenus). Keskus kompenseerib taotlejale ka arsti poolt määratud ravimite ostmise ning arstile sõitmise kulud.

Samas ei teostata hetkel varjupaigataotlejatele pärast keskusesse saabumist esmast, kõigile kohustuslikku tervisekontrolli. Keskuse juhataja sõnul on kõigil soovijatel võimalik seda teha vabatahtlikult perearsti juures. Õiguskantsler tegi oma 2014. aastal läbiviidid kontrollkäigul keskusele soovituse tagada, et mõistliku aja jooksul pärast keskusesse saabumist korraldataks kõikidele isikutele esmane tervisekontroll. Õiguskantsleri sõnul on esmane tervisekontroll oluline, et tagada varjupaigataotleja enda, teiste varjupaigataotlejate ning keskuse töötajate õigus tervise kaitsele, sest selle käigus on võimalik hinnata varjupaigataotleja terviseseisundit, sh vajadusel kontrollida nakkushaiguste esinemist. Lisaks on esmase tervisekontrolli teostamine vajalik, kuna keskusesse majutamisele võib eelneda varjupaigataotleja kinnipidamine või sunni kasutamine ning seetõttu on sõltumatu tervisekontrolli teostamine üks väärkohtlemise ja muude erivajaduste tuvastamise meede. Esmase tervisekontrolli läbiviimisel tuleks silmas pidada Istanbuli protokollis sätestatud nõudeid piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise uurimiseks ja tõendamiseks.1 Esmase tervisekontrolli läbiviimise soovitus esitati õiguskantsleri poolt vastuvõtukeskusele ka 2010. aastal.

Keskuse sõnul tagatakse tõlketeenuse olemasolu tervishoiuteenuse osutamise raames. Õiguskantsleri 2014. aastal majutuskeskuses läbiviidud kontrollkäigul, mille käigus intervjueeriti nii keskuse töötajaid kui varjupaigataotlejaid, ilmnes siiski, et tõlketeenuse tagamisega on probleeme. Mõned varjupaigataotlejad mainisid, et arsti juures käies ei olnud tõlget korraldatud ning "teatud juhtudel oli häiriv, et juhataja ise või teised keskuse elanikud tõlkisid". Keskusega seotud perearsti sõnul on siiani hakkama saadud ka vähese inglise ja vene keele oskusega (araabia keele puhul tõlgib telefoni teel perearsti tuttav arst) ning reeglina on võimalik kliinilise pildi järgi hinnata, mis on inimesel viga. Samas nentis ka perearst, et paar korda on ette tulnud olukordi, kus patsiendid on ise tõlkinud üksteise muresid. Juhataja sõnul on tõlkimisel olnuks abiks ka tema ning teised keskuse elanikud, samuti on kasutatud telefonitõlget. Juhataja selgitas ka, et teiste inimeste juuresviibimise puhul küsitakse varjupaigataotlejatelt selleks luba. Siiski peaks Vao keskus püüdlema kiire ja sõltumatu tõlketeenuse poole, mis ei sõltuks vastavat keelt rääkivate varjupaigataotlejate olemasolust keskuses või vastavat keelt rääkivate arstide kättesaadavusest. Vao keskuse juhataja sõnul oli 2014. aastal stabiilselt olemas araabia keele tõlk, kes tõlkis Skype'i vahendusel, samas kui inglise ja vene keeles suudavad arstid taotlejatega üldjuhul piisaval määral suhelda.

Haridus

Majutuskeskuses korraldatakse eesti keele tunde (hetkel 2 x 1,5 tundi nädalas), millel osalemine on vabatahtlik. Keeleõppe tihendamiseks ei ole hetkel keskuse töötajatel ressursse, kuna kogu administratiivne töö lasub juhatajal ja sotsiaaltöötajal-keeleõpetajal. Keskus plaanib 2015. aastal värvata personali uue töötaja, mis jaotaks administratiivset ja keeleõppega seotud koormust. Keskuse töötajate sõnul on probleemiks keeletundidest osavõtt ehk selleks napib varjupaigataotlejatel huvi. Samas on tulnud varjupaigataotlejatelt ka tagasisidet, et keskuses toimuvad keeletunnid ei progresseeru piisavalt kiiresti ning uute taotlejate liitumisel alustatakse materjaliga jälle algusest, mis mõjub osalejatele demotiveerivalt. Selle probleemi on esile toonud ka Õiguskantsler oma 2014. aasta kontrollkäigul. Keskuse töötajad on sellistel juhtudel korraldanud keeleõpet paindlikumalt ja mitte ainult keeletunni kaudu, näiteks andes taotlejatele CD-d, millelt iseseisvalt keelt õppida.

Keskuse töötajad ise on teinud ettepaneku, et keskuse keeleõppe võiks muuta kohustuslikuks, kuna keeleõppe üks eesmärke on tegevusetuse leevendamine ja info andmine Eesti ühiskonna ja kultuuri kohta laiemalt. Samas tuleb sel juhul tagada, et keeleõpe on kvaliteetne ja kõigile võrdsete võimalustega. Hetkel viiakse eesti keele õpet aga läbi vaid inglise keele baasil ning seetõttu on halvemas olukorras inglise keelt mitterääkivad inimesed (näiteks vene keelt emakeelena rääkivad taotlejad). Praeguse keeleõpetaja on võimeline taotlejaid õpetama vaid inglise keele baasil, kuigi keskusel on olemas ka potentsiaalne uus vene keele baasil eesti keelt õpetav inimene, kelle tööle võtmine seisab uue eelarve vastuvõtmise taga.

Kokkuvõtvalt on keskuse keeleõppega seotud probleeme kaks: (a) keskuse töötajate suure töökoormuse tõttu ei ole võimalik keelt õpetada üle 2 korra nädalas (keeleõpetaja peab tegelema pidevalt administratiivsete ülesannetega) ning (b) eesti keelt õpetatakse hetkel vaid inglise keele baasil, samas kui keskuses on tunduvalt suurenenud venekeelsete ning inglise keelt mitterääkivate taotlejate hulk.

Keskus abistab vajadusel kooliealisi lapsi ning nende vanemaid sobiva kooli leidmisel. 2014. aastal sai käis üldhariduskoolis 6 keskuses majutatavat last, koolideks olid Kiltsi Põhikool (4 km kaugusel keskusest) ja Tapa Vene Gümnaasium (36 km kaugusel keskusest).

Huvitegevus ja vaba aeg

Keskus korraldab huvitegevust, mille hulgas on näiteks matkamine ja ajalooliste vaatamisväärsuste külastamine, samuti pakub keskus sportimisvõimalusi (keskuses on väike jõusaal ning lauatenniselaud).

2014. aastal korraldasid keskuses viibivatele varjupaigataotlejatele huvitegevust ka 2 vabaühendust: MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK) ning MTÜ ProDia. Mõlema organisatsiooni huvitegevuse korraldamist keskuses rahastas Siseministeerium Euroopa Pagulasfondi kaudu. JMK korraldas 2014. aastal 6 huvitegevuslikku üritust (umbes kord kuus), millest osad toimusid väljapool keskust, et keskuses viibijatel oleks vahelduseks võimalik tutvuda ka muude Eesti paikadega. Näiteks korraldati JMK projekti kaudu loodusmatk Lahemaa rahvuspargis, käsitöö töötuba Sirgus, samuti osaleti arvamusfestivalil Paides ja avatud talude päeval Mäos. MTÜ Pro Dia projekti eesmärgiks oli keskuses viibijate tihedam suhtlus kohaliku kogukonnaga. Näiteks külastati koos kohalike elanikega Tallinnas laulupidu, organiseeriti kohalikke jalgpallivõistlusi Väike-Maarja vallas, kus vastamisi olid kohalikud ja Vao keskuse elanikud, korraldati jõulupidu ning käidi kohalikus savikojas keraamikat valmistamas.

Keskuses on olemas ühised puhkeruumid koos televiisori, internetti ühendatud arvutite ja lastele mõeldud mängunurgaga. Tubades on olemas WiFi ühendus.

Töötamine

Lähtuvalt hetkel kehtivast seadusest ei ole varjupaigataotlejatel lubatud menetluse ajal töötada. Seaduse järgi on töötamine keelatud 1 aasta jooksul pärast varjupaigataotluse esitamist.2 Juhul kui PPA ei ole taotluse osas aasta jooksul taotlejast sõltumatutel asjaoludel esmast otsust teinud, võib varjupaigataotleja PPA-lt taotleda töötamiseks eraldi luba. Kuna esmase otsuse tegemiseks kulubki kõige rohkem 12 kuud ning töötamise luba ei laiene otsuse apelleerimise ajale, ei ole seni veel ühtegi taolist luba väljastatud. Töötamine varjupaigamenetluse ajal saab võimalikuks 2016. aastast, kui Eesti seadusandlusesse võetakse üle Euroopa Liidu vastuvõtutingimuste direktiivi töötamist puudutavad sätted, mille järgi saab liikmesriikides olla töötamise keelu pikkuseks kõige rohkem 9 kuud. Praeguse eelnõu järgi lühendatakse alates 2016. aastast Eestis töötamise loa ooteaega 6 kuu peale. Samuti seotakse töötamise õigus lahti esmasest otsusest, mis tähendab, et töötada tohib ka esmase otsuse vaidlustamise ajal, ning loobutakse senisest eraldi tööloa taotlemise nõudest (töötamise õigus tekib seega automaatselt pärast ooteaja möödumist).

Senist töötamise keeldu on kritiseerinud Eesti vabaühendused, tuues välja, et pikk ooteaeg ei ole riigi ega varjupaigataotlejate huvides. Riigi jaoks tähendab töötamise keeld suuremat sotsiaaltoetuste maksmist (taotlejatele makstav 90-eurone toetus on vajaduspõhine toimetulekutoetus) ja saamatajäänud maksutulu. Varjupaigataotlejate jaoks tähendab tööturult eemalolek tööharjumuse kadumist ja sõltumist sotsiaaltoetustest, samas kui tööturul osalemine aitaks säilitada eneseväärikust ja lõimuda varakult Eesti ühiskonda. Seetõttu on vabaühendused teinud ettepaneku lühendada varjupaigataotlejate tööturule lubamise ooteaega veelgi, andes taotlejatele töötamise loa maksimaalselt 3 kuud pärast taotluse esitamist.

Mingil määral aidatakse taotlejatel tööharjumust kujundada ja säilitada ka majutuskeskuses. Selleks korraldatakse keskuse ümbruse korrastamiseks talgupäevi, samuti pakutakse võimalust teha peenraid ning kasvatada enda tarbeks aiasaadusi. Keskuse ümbruskonnas on potentsiaalseid töötamise võimalusi põllumajanduses (talunikud) ja puidusektoris (akende, uste ja palkmajade ehitus), kus on tööd saanud ka keskuses viibinud rahvusvahelise kaitse saanud isikud.

Väljaspool majutuskeskust elavad varjupaigataotlejad

Varjupaigamenetluse ajal on taotleja üldjuhul kohustatud elama varjupaigataotlejate majutuskeskuses.3 Väljaspool varjupaigataotlejate majutuskeskust võib taotleja elada Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikul loal, juhul kui:

1. tema majutamise ja ülalpidamise tagab mõni Eestis seaduslikult elav isik;
2. taotlejal on endal piisavalt rahalisi vahendeid enda majutamiseks ja ülalpidamiseks;
3. kui see on vajalik tema turvalisuse tagamiseks.4

Politsei- ja Piirivalveamet saab taotlejalt eraldi elamise loa ära võtta, juhul kui loa andmise aluseks olevad asjaolud on ära langenud, kui taotleja ei järgi tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid (näiteks ei ilmu menetlustoimingutele või ei ole kohtunud talle määratud järelvalveametnikuga) või ei täida seaduses sätestatud muid kohustusi (näiteks ei teata PPA-le oma elukoha muutumisest menetluse ajal).

Juhul kui varjupaigataotleja elab väljaspool keskust ülaltoodud punktide 1 või 2 tõttu, loobub ta kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni kõikidest riigipoolsetest toetustest, mis on eraldatud Vao majutuskeskuses elavatele varjupaigataotlejatele (sh igakuine rahaline toetus, eesti keele õpetamine, tõlketeenus ning transporditeenus menetlustega seotud toiminguteks).5 Küll aga on mujal elavale taotlejale tagatud tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus ning muud esmavajalikud teenused, kuigi neid korraldatakse Vao keskuse poolt ja seetõttu keskuse lähedal, mitte taotleja elukohas.

PPA statistika järgi oli 2014. aastal Eestis 48 varjupaigataotluse esitanud inimest, kes ei elanud menetluse ajal Vao keskuses.

Töötamine ei ole lubatud ka väljaspool majutuskeskust elavatele varjupaigataotlejatele.

Saatjata alaealised varjupaigataotlejad

Saatjata alaealised välismaalased suunab asendushooldusteenusele Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalkindlustusameti partneriks on alates 2014. aastast SOS Lasteküla Eesti Ühing. Viimasega on sõlmitud haldusleping saatjata alaealistele välismaalastele asenduskoduteenuse pakkumiseks.

Asenduskoduteenuse sisu on kirjeldatud sotsiaalhoolekande seaduses. Lisaks sotsiaalhoolekande seaduses sätestatule on saatjata alaealistele välismaalastele tagatud esmavajalik tõlketeenus ja juurdepääs tervishoiuteenustele.

Saatjata alaealise välismaalase viib peale tema leidmist/tuvastamist (piiril või siseriigis) asenduskodusse Politsei- ja Piirivalveamet. Lapsest teavitatakse Sotsiaalkindlustusametit, kes võtab esimesel võimalusel ühendust SOS Lasteküla asenduskoduga, asenduskodu omakorda asukohajärgse kohaliku omavalitsusega ning vormistab lapse teenusele suunamiseks vajalikud dokumendid. Kohaliku omavalitsuse kaudu määratakse alaealisele seaduslik esindaja, kelleks saab tavaliselt kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja.

2014. aastal ei esitanud varjupaigataotlust ükski saatjata alaealine välismaalane. Teadaolevalt viibis Eestis üks (välismaalasest) saatjata alaealine, kes ei taotlenud aga varjupaika ja on praeguseks Eestist lahkunud.

Arengud 2014. aastal

Vastuvõtukeskuse kolimine Lääne-Virumaale. Seni Ida-Virumaal, Illuka vallas asunud vastuvõtukeskus kolis Lääne-Virumaale, Väike-Maarja valda 2014. aasta jaanuaris. Keskuse kolimine ja uus asukoht on olnud väga positiivne muutus – sellist tagasisidet on andnud nii varjupaigataotlejad ise kui kolmanda sektori organisatsioonid, kes keskuses viibijatega regulaarselt suhtlevad. Keskus asub nüüd lähedal Kiltsile, kust on igapäevane rongiühendus Tallinna ja Tartuga, samuti on olemas igapäevane bussiühendus Väike-Maarja ja Rakverega. Eelmises asukohas oli transpordiühendus lähima linnaga väga hõre: buss sõitis Jaama külast Jõhvisse vaid kolmel päeval nädalas. Tänu kolimisele on keskuse ümber tekkinud ka tihedam koostöövõrgustik (lasteaed, kool, spordiklubi, noortekeskus, Töötukassa osakond jms), mis annab majutuskeskuses viibijatele parema võimaluse tegevusteks ning lastel hariduse omandamiseks.

Eesti keele õppe regulaarsem toimumine keskuses. 2014. aastal on majutuskeskuses toimunud regulaarne eesti keele õpetamine (2 x 1,5 tundi nädalas). Keeleõpetaja on nüüd keskuse enda töötaja, samas kui enne 2014. aastat tuli keeleõpetaja väljaspoolt keskust.

Vajalikud muudatused

1. Suurendada majutuskeskuse personali, et keskus suudaks toime tulla suurenenud varjupaigataotlejate arvuga.
2. Tagada varjupaigataotlejatele piisav ja kvaliteetne tõlketeenus arsti juures käies.
3. Muuta esmane tervisekontroll kohustuslikuks kõikidele varjupaigataotlejatele, muutes selle osaks erivajaduste tuvastamisest.
4. Lühendada varjupaigataotlejate tööturule lubamise ooteaega, andes taotlejatele töötamise loa maksimaaselt 3 kuud pärast taotluse esitamist.
5. Korraldada eesti keele õpe majutuskeskuses tõhusamaks, jagades osavõtjad vastavalt edasijõudmisele ja keeleoskusele gruppidesse.
6. Pakkuda tasuta eesti keele õppe võimalusi ka väljaspool Vao majutuskeskust elavatele varjupaigataotlejatele.

• 1. Istanbul Protocol Submitted to the United Nations High Commissioner for Human Rights, 9 August 1999. Vt ka M. Amos. Tervishoiutöötaja kohustused piinamise ja ebainimliku kohtlemise tuvastamisel. – Eesti Arst 2008, 87(4), lk 306-309.
• 2. VRKS § 10¹ lg 1.
• 3. VRKS § 34.
• 4. VRKS § 34 lg 2.
• 5. VRKS § 36 lg 2.