Kuigi maailmas on umbes 17 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma koduriigist tagakiusamise või sõja tõttu lahkuma, on Eesti neist vastu võtnud ja pagulasena tunnistanud vaid umbes 100 inimest. Vaatamata sellele, et Eestile esitatavate varjupaigataotluste arv on Euroopa Liidu väikseim, on oluline, et Eesti varjupaigasüsteem oleks inimväärikust ja pagulaste varjupaigaõigust austav. Selle üle valvamiseks on Eesti Pagulasabi ellu kutsunud varjupaiga aastaraamatu, mis hakkab igal aastal andma laiapõhjalise ülevaate Eesti olukorrast varjupaigavaldkonnas.

Aastaraamat koosneb 9 peatükist, mille on kokku pannud oma ala eksperdid. Et aidata kõikidel huvilistel aru saada, kes on pagulased ja mis õigused on neile ette nähtud, algab aastaraamat sissejuhatusega varjupaigavaldkonda. Seejärel püütakse leida vastust küsimusele, miks võtab Eesti vastu nõnda vähe varjupaigataotlusi – ehk teisisõnu, mis on Eesti asukoht maailma varjupaigakaardil. Sellele järgneb analüüs Eesti varjupaigapoliitikast, milles püütakse aru saada, mis on see paljuräägitud "konservatiivne" pagulaspoliitika ja milles see väljendub. Selle järel lastakse rääkida statistikal, et aru saada, kes on need varjupaigataotlejad, kes Eestisse jõuavad, ja need pagulased, kes lõpuks riigilt rahvusvahelise kaitse saavad.

Viimased viis peatükki lahkavad olulisi varjupaigasüsteemi komponente. Iga sisupeatükk sisaldab praeguse süsteemi kirjeldust, 2014. aastal aset leidnud muutusi ning ettepanekuid muudatusteks. Esimene neist võtab lahkamisele varjupaigamenetluse ehk protsessi, millega tehakse kindlaks, kas varjupaigataotlejal on õigus saada rahvusvaheline kaitse. Teine ja kolmas puudutavad aga varjupaigataotlejate vastuvõttu Eestis, nii neid taotlejaid, keda otsustatakse kohtu loa alusel kinni pidada, kui ka neid, kes elavad majutuskeskuses või väljaspool seda. Eraldi peatükkidena käsitletakse rahvusvahelise kaitse saanud inimeste õigusi ja nende kohanemist ning negatiivse otsuse saanud varjupaigataotlejate väljasaatmist või nende iseseisvat tagasipöördumist koduriiki.

Nagu peatükkidest selgub, seisame me silmitsi mitme tõsise probleemiga, näiteks mis puudutab varjupaigataotlejate karistamist ebaregulaarse piiriületamise eest, mis on vastuolus 1951. aasta pagulaskonventsiooniga (loe lähemalt kinnipidamise peatükist), ja väljaspool keskust elanud kaitse saajate ligipääsu neile ettenähtud toetusskeemidele (loe lähemalt kohanemise peatükist). Samuti ei võta Eesti jätkuvalt endale abi vajavate inimeste aitamisel rohkem vastutust kui rahvusvahelised kokkulepped minimaalselt nõuavad (loe lähemalt varjupaigapoliitika peatükist).

Samas ei ole aastaraamatu eesmärk ainult näpuga viibutada, vaid ka tunnustada riiki ja taotlejate vastuvõtuga seotud asutusi nende asjade eest, mis on tehtud hästi. Tõepoolest, viimase aastaga on Eesti varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteem teinud läbi suure arenguhüppe: majutuskeskuse haldaja vahetumine ja keskuse kolimine Vao külla on tugevalt parandanud nii kaitse taotlejate vastuvõttu kui ka kaitse saajate elu taasalustamist Eestis. Olukorraga on lõpuks ometi rahul nii varjupaigataotlejad, huvikaitseorganisatsioonid kui ka kontrollorganid. Niisamuti on 2014. aastal toimunud mõningane avanemine riigiesindajate retoorikas, alustades kas või varjupaigataotlejate töötamise õiguse ooteaja toomist lühemale ajale kui direktiiv maksimaalselt lubab. Need on väikesed võidud, mille üle võib vaid rõõmustada.

Vastuvõtusüsteemi ja õiguste kõrval on oluline meeles pidada ka ühiskonna suhtumist ja hoiakuid põgenike suhtes. Kuigi selleaastane aastaraamat seda teemat otsesõnu ei käsitle, on ühiskonna meelsus ja (eel)arvamused kaardistatud eelmisel aastal Saar Polli poolt läbiviidud uuringus. Paraku olid tulemused jahmatavad. Kuigi suur osa Eesti elanikkonnast arvavad ennast olevat küllalt teadlikud pagulas- ja migratsiooniteemadel, on inimeste tegelikud teadmised kas puudulikud või väärad. Samuti ilmnes uuringust küllalt negatiivne meelestatus igasuguse sisserände osas ning pagulasi ei peetud selles valdkonnas üldiselt eraldiseisvaks või enamate õigustega inimgrupiks.

Loodame, et käesolev aastaraamat annab oma panuse nii Eesti inimeste teavitamiseks kui ka varjupaigasüsteemi puudutavate probleemide lahendamiseks. Niisamuti nagu Eesti inimesed põgenesid Teise maailmasõja eel, ajal ja järel läände, on praegugi maailmas kümneid miljoneid inimesi, kes vajavad meie abi ja kaitset – anname me seda nende koduriigis humanitaarabina või oma riigis rahvusvahelise kaitsena. Iga päästetud elu on väärtuslik.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Eero Janson
Aastaraamatu toimetaja
MTÜ Eesti Pagulasabi
eero@pagulasabi.ee

Illustratsioonide autor on Ragne Uutsalu. Aastaraamatu väljaandmist rahastas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.